Karv on ka Seffil kinni jäänud. Kui varem ikka karvatuustid lendasid ja kammides tuli ikka väga palju karva, siis praeguseks on õnneks see periood möödas. Kuigi jah, rull riiete karvadest puhastamiseks on kogu aeg lähedal :) Nüüd saab Seffi lisaks ka lõhe-õli, et karvakasvu toetada. On näha, et turja pealt aluskarva veel ei ole. Aga noh, küll see ka aja jooksul tagasi kasvab :)
Aga nüüd ühest meie pikemast perega looduses käigust lähemalt. Käisime möödunud nädalal Elva külje all matkarajal. Tegelekult meie matk väga pikk ei olnudki - paar tundi koos pikniku pidamisega kokku, aga see-eest oli väga tore. Super-ilus ilm oli ja kõik laabus. Meie nn matkamise tee peale jäi ka vaatetorn. Lootsime koos Seffiga seal üleval ära käia, kuid lootuseks see vaid jäigi. Saime umbes kolmanda korruseni, kui Seffi keeldus edasi tulemast. No loomulikult oli ju vaatorni minek nagu iga teise vaatetorini puhul suhteliselt lahtine ja ju ta vaates trepi astmete vahelt alla ja hakkas hirmu tundma. Süles ka Seffit ei hakanud tassima, vaid tulime alla. Torni enda kõrgus oli vast umbes kuus korrust.
Oma matka käigus kõndisime suurema osa ajast metsarajal. Käisime ka ilusa metsajärve ning sügaval orus oleva väikese jõekese ääres ning lõpuks tegime pikniku :) Aga noh üks pilt on rohkem kui tuhat sõna :)
Sellised lood siis :)
Peale seda matkal käiku jõudsime veel korra käia ka
Pangodi järve ääres sügist nautimas. Kõige suurem nautleja oli
kahtlemata Seffi - kelle jaoks oli tohutult palju lõhnasid. Kuna
teisi inimesi ja loomi ei olnud, siis lasime Seffi rihma küljest
lahti. Tahtsime näha, mida ta teeb ja kas ta üldse on suuteline
meid kuulama. Oli näha, et Seffil on adrenaliin laes :) jooksis
nina maas ringi ja uudistas väga kiirelt päris palju. Siiski
tundus, et ta suutis selle suure sahmimise peale reageerida ka meie
kutsumisele. Oli näha, et Seffi oli tõeliselt õnnelik! - seda oli
väga hea näha. Tegime ka katse. Seffi läks piki järve kallast
nuuskima ja ei kutsunud teda. Lähtusime mõttest, et koer peab
peremeest otsima ja teda silmas pidama, mitte vastupidi. No ja nii
läkski, et Seffi jooksis oma suunas ja meie kõndisime omas suunas.
Lõpuks ei olnud kuulda ka kaldal Seffi ragistamist (siinjuures
märgin, et järve kaldal on mets, kohati lausa rägastik võsast).
Varjusime metsa-alla ja hõikasime Seffit. No siis oli kuulda, et ta
hakkas meid otsima. Nägime oma tuldud teed - kuigi Seffi korduvalt
jooksis meie tuldud teest üle, ei suutnud ta lõhna üles võtta.
Ikka päris pikalt otsis ta meid, kuni lõpuks leidis :)
Seffi pesupäev oli meil ka. Ma polnud Seffit pikka
aega pesnud, tahtsin ta jälle puhtaks saada ning lisaks tahtsin ka
näha, kui palju veel lahtist karva ära tuleb. Pesu ajal pisut karva
tuli aga siiski mitte väga palju. Peale pesu on Seffi karv ikkagi
nii mõnus, kohev ja pehme :) Karvakasvu toetamiseks annan Seffile ka lõheõli juurde. Peab ütlema, ega ta sellest väga vaimustuses ei ole :)
Käisime ka korra Pärnus. Sel korral me mere äärde
ei jõudnudki, käisime hoopis seeni korjamas. Saime seeni, kuid
mitte väga palju. Seffit metsas lahti ei julgenudki lasta, sest
kuulda ja näha oli teisi inimesi ning ka kuulda koerte kutsumist.
Tuleb öelda, et metsas oli Seffit rihma otsas hoida päris tüütu.... ja eks järgmisel korral üritame jõuda metsa nii, et saame Seffi ka lahti lasta.
Õnneks on sügis olnud ilus ja kuiv, pori on veel
vähe. Tahaks loota, et kiirelt läheb külmaks ja sellist porist
aega on vähe :) Varsti läheneb Seffi meie juurde tulemise aastapäev
:) - vaatame kuidas me seda päeva siis tähistame!
