Et blogi jälle tõsta ja pajatada meie tegemistest, ei alustagi sel korral ajast, mil viimati siin kirjutasin. Hakkan hoopis praegusest mineviku suunas minema – eks ole näha, kas ja mida meenub ja millised fotod sündmuste meenutamiseks fotokaustast üles leian.
Üks meeldejäävamaid üritusi sel sügisel on seni kindlasti olnud sügise matk rongiga Taevaskotta. Käisime koos perega ja muidugi oli meiega kaasas ka Seffi. Kuna rongi peatus on kodu lähedal ja rongiga saab Taevaskotta väga kiiresti, otsustasime sel korral autota minna ja proovida teistmoodi rändamist. Ausalt öeldes olen seda mõtet juba mitu aastat mõelnud, kuid tegudeni jõudsime alles nüüd, hiljuti. Aga elamused olid tõesti suured. Ja nendele aitas kindlasti kaasa võrratu ilm – võib lausa öelda, et ka sel suvel ei olnud alati nii ilusat ilma kui nüüd septembris.
Igatahes, pakkimisime pikniku asjad kotti ning istusime hommikul rongi. Sõitsime Taevaskotta ja maantee ääres kõndisime veel 3-4 km kuni jõudsime sihtpunkti. Esimese käiguna tegime jõelaev Lonnyga retke. Väga ilus oli ja igati ületas ootusi. Ka Seffi oli korralik – laeval olek et tekitanud temas ärevust – vastupidi, ta suutis ca 50 min sõidu jooksul korduvalt isegi magama jääda. Kuna laevas oli veel lapsi, siis tundus, et lapsed eelistasid looduse vaatlemise asemel Seffit silitada :D Korraks isegi tundus, et üks vanem proua, kes koos lastelastega oli tulnud, oli kuidagi nördinud, et lapsed Seffit paitada otsustasid… Aga noh, kuna lapsed olid koeraga hellad ja Seffi ise vastumeelsust üles ei näidanud, lubasin lastel koeraga tegeleda. Üleüldse see lubamise teema on minu jaoks selline keeruline – kui inimene tundub sõbralik ja küsib, siis väga raske on “ei“ öelda. Ja ausalt öeldes ma ei teagi, kas peaks siis selle „ei“ ütlema või mitte.
Peale laevasõitu alustasime matkamist – päris tore oli. Kui matkarajale läksime, otsustasime, et laseme Seffi rihma küljest lahti ja vaatame, kuidas ta käitub – kas läheb kohe „hulluks“ või kuulab ikkagi sõna ka. Esimese hooga muidugi oli Seffi nii äksi täis, et kalpsas küll ühele, küll teisele poole :D Korra suutis isegi metsas seenelisi ehmatada – kiljatused kajasid üle metsa. Seejärel otsustasime mõneks ajaks Seffi rihma külge panna. Aga no kaua sa looduses looma nii piinad? Hale hakkas. Kuigi rahvast oli väga palju, lasime kokkuvõttes Seffil päris palju vabalt ringi liikuda. Mingil hetkel inimesed teda enam absoluutselt ei huvitanud ja ta läks vastu tulevatest inimestest nii mööda, et silm ka ei pilkunud. Võin öelda, et selline käitumine oli minu jaoks suur üllatus, sest ma arvasin seni, et selline olukord niipea ei olegi võimalik. Aga mõned fotod meie tegemistest Taevaskojas:
Augusti lõpus sai Seffi kahe aastaseks. No loomulikult oli siis meil väike pidu, kingitused ja fotod :D Uskumatu kui kiiresti aeg ikka lendab – alles oli see, kui ootasime Seffi sündi… Ja nüüd juba peatselt saab kaks aastat, mil Seffi meie pere liige on olnud :D
Ja nüüd siis oleme võtnud plaani ka tihedama näitustel käimise, mis eelmisel aastal minu õpingute tõttu tahaplaanile jäi. Aga eks siis sellest jälle mõne aja pärast :D
Ilusat sügist!
