Jõuluaeg

Aeg jõuludeni oli kibekiire - tegemisi toimetamisi oli liigagi palju. Juba pikemat aega olen mõelnud blogimisele, kuid mõtteks on see senini vaid jäänudki. Nüüd, kui mõned puhkepäevad on juba kestnud, saan mahti kirjutada. Sel aastal saatsime ka jõulukaarte, kus peal oli ka Seffi. Saatsin erinevaid kaarte ja ühte julgen ka siin näidata :D Nunnukas :) aga selle päkapikumütsi pähe saamine oli ikka parajalt keeruline.

No ja juhtus, et mõni foto tuli ka selline, kus müts üldse kohe peas ei tahtnud püsida - sellest jõulutervitust ei saanud, sest valikus oli minu arvates paremaid fotosid :)

Jõuluvana meil sel aastal otseselt uksest sisse ei astunud, vaid jättis pakid ukse taha... Kingituse sai ka Seffi - lemmik-maiuseid :) Muidugi kõige suurema kingituse sai Seffi ikka ilmataadi käest, kes lumevaiba maale puistas vahetult enne jõule. Rõõmu lumest oli silmnähtavalt :) Ja mitte ainult Seffil, vaid ka lastel. Kui selle porise ajaga lapsed väga ei tihanud õue mängima minna, siis nüüd lume tulekul on õues mängimine ikka hoo täitsa sisse saanud. No ja Seffil muidugi ka. Nii loodan, et see parasjagu külm ikka kestma jääb - neid väikeseid augukesi hakkas viimasel ajal ikka liiga palju juba tekkima :) Külmunud maapind nendel aukudel nii lihtsalt ei lase tekkida.

Ühel päeval Seffi hambaid vaadates avastasime, et paar ülemist hammast on tal ära tulnud. Asemele on väiksed kasvama hakanud. Igatahes need paar, mis siin ära on tulnud, on küll nii märkamatult ära tulnud, et kui suhu ei vaataks, ei saaks arugi :)

Paari päeva pärast läheme Seffile teist vaktsiinisüsti tegema. Mõtlesin küll, et julgen temaga juba varem tänavale jalutamist harjutama minna, kuid veel ei ole seda julgenud teha. Arst ütles küll, et tegelikult võib juba ka varem jalutama minna, kui just mööda poste ei lase nuuskida... Senini igatahes ei ole julgenud kodust välja minna. Aga ootan küll juba seda aega, mil Seffiga saaks välja minna.... Eks ka talle on vaja õpetada oskust rihmaga jalutamiseks. Aga igal juhul ei ole see aeg ka enam kaugel :)

Nüüd siis veidi pikemalt meie tegemistest

Nüüd siis on meil fotograafi tehtud fotod käes ja saan ilusaid pilte jagada. Pilte tuli meile tegema juba varasemast tuttav hobifotograaf Lille. Kui algselt tundus mulle mõte, et mis see paar klõpsu siis ära ei ole, siis fotode tegemise käigus selgus, et aktiivse kutsika fotole püüdmine nii lihtne ei olegi. Pildistamise alguses kui Seffi oli veel väga äksi täis, oli see eriti raske. Kui palavus oma töö tegi ja Seffi ära väsis, oli lihtsam tema tähelepanu köita ja ilus klõps purki saada :) Tuleb au anda, Lille pühendumus ja püüd olid kiiduväärt! Põhimõtteliselt igale fotole järgnes Seffi fotograafi juurde jooksmine, sest eks Lille ju üritas Seffi tähelepanu saada, et Seffi pilk ikka kaamerasse oleks suunatud. Sellele järgnes Seffi õigele kohale tagasi viimine-meelitamine-panemine (vastavalt olukorrale), nii et oleks võimalik jälle pilti tegema hakata :)
Aga mis ma siin ikka loran, eks fotod räägi enda eest:

Lapsed tegid mulle: Seffi oli täitsa vaimustunud nendest ja püüdis neid kõiki ära ampsata. No ja ka lastele meeldis, sest sellist päeva, kus toas saaks mulle teha, polegi olnud - vaid õues või vannis on varem mullide tegemise rõõm olnud.

 

ja veel mulle:

 

Pildistamise ajal juhtus sedagi, et kas lapsed või üks lastest oli  fotol ilusti, kuid just siis Seffi põgenemas või vastupidi. Üks näide minu arvates õnnestunud fotost:

Tegelikult sai klõpse meie pere kõigi liikmetega tehtud, sh ainult Seffist. Võrreldes tehtud piltide ajaga on ta praeguseks ikka mürakamaks kasvanud - seega fotosid tuleb ikka kogu aeg teha. Eks ju beebi-iga saa varsti mööda :)

Lumest - vahepeal olid täitsa külmad ilmad ja veidikene lund tuli ka maha. Oh seda rõõmu. Et oli külmem, oli nii mõneski mõttes täitsa tore. Esiteks, oli  Seffi puhas ja ei saanud eriti tegeleda kaevamistöödega - seega tuppa tulek oli väga kiire ega kaasnenud suuri tegelemisi seoses sellega. Teiseks, lumi meeldis Seffile väga. Eriti, kui lumepalle talle teha ja neid visata... Kahjuks oli lumi mööduv nähtus ja täielik pori-aeg on tagasi... Nagu ilma-prognoosid näitavad, siis niipea ei ole lume tulekut näha... Paar päeva tagasi, kui Seffi oma õega oli hullanud - umbes paar tundi, tuli Seffi tuppa. Olin sunnitud koridori ühe osa blokeerima, sest nii märga ja porist kutsat ei olnud ma enam ammu näinud. Ja kusjuures nad hullasid grillmajas, kus on laudisest põrand... Ei julgegi mõelda, milline ta oleks olnud, kui nad oleksid vabalt õues ringi saanud joosta :)

Eksole, on ju armas kutsu keda kaisutada :) - pole eriti selle armsa karvapalli moodi, kes eelpool piltidel poseeris :) Igal juhul, kuivas Seffi paar tundi ja siis sai ta juba ära kammitud ja jälle armas valge kutsa tagasi.





Mõned muudatused seoses Seffi söömisega: ta sööb nüüd rohkem kui varasemalt ja kolm korda päevas. Hommikuti olen talle seganud krõbinate peale ka keefirit, sest see talle tõesi maitseb ja kui ta saab aru, et krõbinad on koos valge lisandiga, siis selle üle on ta täitsa õnnelik  kohe. Keefir tagab selle, et Seffi ikka ilusti kõhu täis sööks - hommikul kui ära läheme on see eriti oluline. Meid pole ju kodus, et mõne aja pärast söömisest jälle võimaldada. Ja meie väike pesamuna on nüüd juba kolm ööd õues grillmajas maganud. Seal on tema pesa ja isegi väike kuut. Kas ta kuudi juba omaks on võtnud, ei oskagi arvata. Sinna pandud fliistekki on igatahes aeg-ajal siblimas käidud, kuid arvan, et ega seal magamisest suurt midagi veel niipea välja ei tule - kui üldse :) Grillmajas on Seffil pinda umbes 25m2 toimetamiseks, katus peakohal. Grillmaja akna-avad on pleksi-klaasiga üle löödud, nii et ka tuult ei tohiks Seffile peale tulla (kui vaid võrestikuga uksest). Pleksiklaasist ust ei tahtnud talle panna, sest muidu ei näe ta kohe üldse välja aga läbi võrestikuga ukse näeb, mis aias toimub. Ühel hommikul kui pidin varem ärkama, sain jälgida, mida Seffi siis teeb, kui veel pime on. Ta ärkas umbes kella 7 paiku - oli veel pime. Kontrollis üle grillmaja ukse - et äkki see on ikkagi öö jooksul imeväel lahti käivaks osutunud. Siis tõi oma mänguasjad ja mässas pisut nendega ning siis keeras  ukse juurde kerra magama. Mingit paanilist rabelemist või ootust ma tema käitumises ei märganud ja seetõttu eeldan, et ju ta on grillmajas olemisega ilusti ära harjunud. Õhtul kui teda toast õue magama viin, siis on näha, et toas on Seffil ikka väga raske - lõõtsutab. Õues läheb särtsu täis ja tahab joosta.




Sellised pikad lood siis sel korral :)

Liiga kiired ajad...

On olnud palju tegemisi ja asjatamisi, nii et polegi saanud blogida. Üritan nüüd heastada tegemata töö :)
Esmalt pildistamine: vaatasin, et Seffi kasvab nii suure kiirusega, et viimane aeg on lisaks enda tehtud fotodele ka mõne parema kvaliteediga aparaadiga mõned klõpsud teha. Kuna kodust veel Seffit välja ei julgenud viia, siis kutsusin fotograafi koju. Juhtus nii, et eelmisel päeval oli tulnud väike kingipakk Seffile, kus ka tema isa poolt saadetud kingitus. Fotograafi tehtud pilte mul praegu rohkem ei ole, kui vaid see üks: kus Seffi oma isa saadetud mänguasjaga poseerib:

Fotograaf viitsis ikka päris pikalt pildistamisega mässata. Alguses oli Seffi väga särtsu täis ja raske oli teda tabada, kui aja jooksul ta väsis ja tal hakkas palav (valgustus küttis ikka omajagu). Väsinult oli Seffi rahulikumalt ja siis sai ilusamaid kaadreid. Isa saadetud mänguasjaga pildi tegemise ajaks oli Seffi juba täitsa väsinud - kuid foto tuli täitsa armas :) Eks kui pilte juurde saan, siis panen mõned ka siia üles - ootan igatahes põnevusega!

Vahepeal sai Seffi minu tuttavalt jahimehelt suure põdra luu närimiseks. Kui selle kätte sai, siis rõõm oli üüratu :) Isegi nii suur, et lausa söögikord jäi vahele, sest kondi närimisest sai kõhu täis. Kondi saamisest on nüüd möödas pea kaks nädalat, kuid kont on talle ikka veel armas :) Veab seda aias ringi ja järab - täitsa armas ;)

Käisime täna ka vaktsineerimas - teise vaktsiini saab Seffi aasta lõpupoole. Arst arvas, et kahe vaktineerimisega saab hakkama. Seffi kaal nii täna vaktsineerimas kui umbes nädal tagasi, oli sama - 9,9 kg. Täitsa pontsik, kui peale vaadata. Aga eks enamuse sellest mahust annab karvkate :) Samas toitu ta üle mõistuse palju minu arvates ei saa - umbes topsi täie krõbinaid, jagatuna 3-4 toidukorra peale. Kuigi nüüd, kui vanast ravitoidust üleminekusegu enam ei ole, saab Seffi ainult Pro Formance firma toitu. Suure isuga sööb ta seda toitu vaid siis, kui kõht on väga-väga tühi. Selleks, et paremini söök maitseks, olen ka keefirit toidule pisut juurde seganud. Siis lakub Seffi kausi lausa tühjaks....

Praegu magab Seffi veel jahedas saunaruumis. Päevasel ajal veedab suure osa ajast õues, kuid ööseks ei ole veel julgenud teda õue jätta. Plaan on praegu selline, et paneme grillmajale akna-avadesse pleksiklaasi ette (nagu meil ikka talvisel ajal on) ja siis saab Seffi ilusti olla üle talve grillmajas, kus tal on lahedalt ruumi. Sinna ei tule üksi vihmapiisk või lumehelves sisse, ning ta saab seal olla päevasel ajal, kui meie tööl ja koolis oleme. Kui päeval harjumine on korras, siis plaanin proovida ka ööseks sinna jätmist. Karta on, et temaga seal magamisest ei tule mul midagi välja... - liialt külm on :) Aga ööseks välja jätmist enne ei võta plaani, kui ilmad pisut soojemaks on läinud. Praegu on päeval umbes -6 kraadi külma, öösel aga lausa -7...-8 kraadi külma. Pikem ilmaprognoos näitab täitsa pluss kraade, nii et siis saame vaadata, kuidas öö õues sujub. Seffi õeke on juba üle nädala õues maganud ja täitsa hästi tuleb õues olemisega toime.

Eile oli Seffil uus kogemus meie juures - esimene pesupäev. Ütleme nii, et see oli tõeline pere-üritus. Tegime sauna, et pärast pesemist Seffil külm ei hakkaks ja  ruumid soojemad oleksid, kui karva kuivatama hakkan. Pesemine ja föönitamine võttis kokku umbes 1,5 tundi, kui nüüd õigest mäletan. Aga kahju oli temast vaesekesest küll. Ta ikka niutsus ja palus, et saaks ära minna. Mitte kübetki naudingut pesemise juures ei olnud.... Arvasin, et vesi paelub teda või et vähemalt alguses soovib veega plätserdada - aga mitte sinna poolegi. Aga küll ta harjub... Tegin enne pesema minekut kontsentreeritud sampoonist ja palsamist tühjadesse pudelitesse lahjendatud segud valmis - siis oli hea lihtne neid kasutada ja pesuprotsess läks kiiremini. Mõned pildi meie nirust, kes pesus välja ilmus:

Ja nagu piltidelt näha, on Seffi ikka täitsa õnnetu selle pesemise üle ... kahju kohe temast.

Peale pesemist föönitasin Seffi kuivaks. Kuna mul veel spets koera fööni ei ole, siis tegin seda enda fööniga. Järgmine kord, kui sama asja läbi pean tegema, siis varun rohkem rätikuid, et kõigepealt suurem märg rätikuga välja saada. Sel korral kastasin ka rätikut, kuid ainult ühte. Föönitamise ajal mõtlesin, et oleksin pidanud ikka rohkem rätikuga enne kuivaks teda nühkima. Aga föönitamine väga pikalt aega ei võtnud õnneks. Ja pärast oli armas karvakera tagasi :) Ainus mis mulle veel muret valmistas oli pea-piirkonna pesemine ja föönitamine - seda natuke kartsin. Aga eks ma muretsen rohkem üle :) Praegu tegin nii, et kõrvade juurest pesin hästi ettevaatlikult, et vesi kõrva ei satuks ja föönitamisel üritasin teha nii, et tuul kõrva sisse ei läheks. Seetõttu jäi kõrvade tagant karv veidi märjaks ja see kuivas lõpuni toas. Enne Seffit õue ei lasknudki, kui igalt poolt kuiv oli.

Vot sellised lood siis meil. Ja nüüd on lumi ka maas - noh või et natuke on lund maas. Seffi reaktsiooni lumele ja lumega mässamisest kirjutan järgmisel korral :D

Tegemised

Nädalavahetusel käis meil mitmeid külalisi. Tuleb tunnistada, et nende esimeseks huviobjektiks oli vaatamata kõikidele teistele nendel päevadel tähtsamatele mitmejalgsetele, siiski Seffi. Võib lausa öelda, et mõne külalise üle oli Seffi sõna otses mõttes nii õnnelik, nagu poleks teda terve elu näinud (mõnede külaliste puhul just nii sõna-sõnalt ka oli) ja oi-oi, kuidas ta oma rõõmu väljendas... Ja eks ta sai peale tervitamist omajagu tähelepanu külalistelt ka hiljem, õhtu edenedes. Et nii külalised kui Seffi vahepeal puhata saaks, siis panime Seffi vahepeal oma aedikusse saunaruumis, kus ta sai rahulikult magada ja valmistuda järgmiseks etteasteks:) Üldiselt suutsid külalised end väga hästi üleval pidada... ja Seffi samuti. Vaid pisemate, siukeste alla-meetristega oli keerulisem - Seffi ikka üritas ära näidata, kes on boss ja mängida nii nagu kutsikad ikka :) Aga polnud hullu midagi.


Kui Seffi tervisest rääkida, siis võib öelda, et alates laupäevast on ta juba täitsa terve olnud. See haigus on olnud ka äärmiselt õpetlik: olen aru saanud, et teise arsti arvamuse küsimine ei ole sugugi halb ja seda tuleks ka teha, kui juba esimesed kahtluse ilmingud on. Seega loo moraal, kui ei soovi mitme tule alla korraga jääda, siis tuleb ikka oma koera puudutavad otsused ise vastu võtta, mitte kuulata soovitusi ja vajadusel küsida teist arvamust. See on nüüd kindlasti see, millest ka edaspidi lähtuda kavatsen... Kui küsida, kas ma seda arsti ka oma tuttavatele soovitaksin, siis vastus on eitav. Aga õnneks on praeguseks tervise-mured seljataga ja loodetavasti ei tule uued niipea. Nüüd on veel vaja oodata aega, mil saaks alustada vaktsineerimisega, sest praegu seda veel teha ei saa.


Seffi  on kasvanud päris palju. Kui vaadata paari nädala taguseid fotosid, siis on ikka täitsa mürakas juba. Kahju, et veel jalutama ei saa minna. Üks asi on vaktsineerimine, teine asi see, et ega ta ju ei oska rihmaga jalutada. Harjutame talle vahepeal kaelarihma kandmist. Toas olles on kogu ta tähelepanu kaelarihmale suunatud. Üks pikaajaline koeraomanik ütles, et kui õue minna ja kaelarihm panna, siis suunab koer tähelepanu ümbritsevale ja kaelarihmaga harjumine läheb kiiremalt. Eks paistab, proovime ka seda varianti.

Ah jaa, enne veel kui unustan. Kui Seffi meile tuli, siis olid tal mõlemad kõrvad lontis. Selle järgi oli teda hea ära tunda, kui ta oma õega müras. Aga nüüd, paar päeva tagasi läks üks kõrv kikki ja teine on peaaegu kikkis.

Kunagi enne Seffi võtmist mul mees ei uskunud, kui kirjeldasin talle, et Samojeedi koera karv on mustust hülgav. Et kui poriseks saab ja ära kuivab, siis peale kammimist on tagasi valge koer. No nüüd on ta saanud selles ise ka veenduda. Ja kui ise ei näeks, siis ei usuks ka, et selline asi võimalik on. Kindlasi ei ole ta sama puhas kui vahetult peale pesemist, kuid kindlasti mitte enam porine. Esimese pesu võtame ette vast novembri lõpus - siis on kuu möödas eelmisest pesemisest. Kuna Seffi karv on väga paks ja seetõttu vajab erihooldust, siis peale pesemist  on vaja teda föönitada. Vahepeal oli päevakorral eraldi spets-koerafööni ostmine. Lükkasin esialgu selle edasi tulevikku. Esiteks, maksavad föönid väga palju (130 eurot ja + ...) ja teiseks ta on veel väike, nii et inimeste fööniga saab hakkama. Tuttav, kellel on kodus Tsau-tsau (ka karvapall), föönitab oma kutsat tavalise fööniga. Proovin esimesed korrad ka inimeste fööniga - õnneks on mul föönil  külma funktsioon peal: see puhub sellist käesooja õhku. Pealegi saab siis väiksema intensiivsusega fööniga föönitades hakata Seffit selle müra ja tuulega harjutama. Ja eks paistab, kuidas selle spets fööni ostmisega on. Kuid eks ta ole, selle ostmisest ma ei pääse :)

Ja siia paar pildikest meie eile-õhtusest porikäkist, kui ta tuli tuppa peale õega õues hullamist :)Ja juhhuu, hommikuks oli puhas - kui veel üle harjasin oli nagu täitsa uus :)

 

Homme õhtul tuleb meile koju fotograaf pildistama - ei saa ju veel koos Seffiga kuhugi fotograafi juurde minna, no ja ta kasvab mühinal. Eks ma siis järgmine kord muljeta fotograafist ja üritan siia ka ilupilte panna :) 

Koerast sai korraks ahvipärdik ....

Korraks on hakanud tunduma, et mis siia kirja saab, see tegelikus elus pöördub vastupidiseks :) Kui just jõudsin kirjutada, et ei mingit kaevetegevust siis juba samal päeval aedikus oli korraldatud õppepäev "kuidas põgeneda kaevamise abil". Ütleme nii, et õnneks ei olnud midagi hullu ja auguke oli väike. Ju Seffi sai ise ka aru, et sellise augu tegemine teda eriti kaugele ei vii ja loobus. See-eest tundub, et ta oli hakanud üksi kodus olemise ajal hauduma veel võimsamaid plaane, kuidas aedikust jalga lasta. Nimelt, kuidas aediku servast üle ronida :) Ja ühel hommikul, kui niigi oli kiire mineku ja koosolekule jõudmisega, nägin peale Seffi aedikusse tõstmist, et koerast on sekundiga saanud väike ahvipärdik. No tõesti - ta ronis üle aediku piirde nii osavalt, et vaatasin ja ei uskunud oma silmi. Piire, millest ta üle ronis, on ca 60 cm kõrgune (nii et mul on raskusi sellest üle astumisega - lühike nagu ma olen...), tehtud paari cm läbimõõduga lippidest ja nendele oli tal hea oma jalgu toetada ning käppadega ülemisest servast tuge otsida. Täiesti uskumatu. Tol hommikul mul muud üle ei jäänudki kui minna aedikusse, tuua pesa ja veekauss ning panna Seffi koos nendega sauna eesruumi. Seal oli ta siis niikaua, kuni lõuna paiku koju teda söötma ja vaatama jõudsin.
Nüüdseks on aediku küljed lisaks turvatud ka pleksiklaasiga nii et ta enam põgenda ei saaks. Tema päris aedik alles valmib ja no ma väga loodan, et see lähinädalatel ka valmis saab.

Kui praegu veel Seffi diivani peale ei suuda hüpata, siis see päev, kui ta seda suudab, ei ole enam mägede taga :) Eks siis ole näha, kuidas me neid reegleid suudame kehtestada... või oleme hoopis ise põrandal ja seff diivanis ;)

On näha, et meie Seffi on kohati ikka täitsa beebi oma mõtlemise mõttes:) Nimelt, ta on paaril viimasel päeval avastanud järjekindlalt, et tal on saba. Võta nüüd kinni, kas fakt, et tal on saba ärritab teda või põhimõtteliselt võib see olla, kuid saba liikumine ajab närvi ... :D Igatahes ühel õhtul saime ikka päris pikalt nalja, kui sabaga läks lausa pahandamiseks ja elu eest küljest sikutamiseks (ise samal ajal ka valu peale niutsatades). Kui nüüd mitte naljatoonil rääkida, siis jube kahju oleks, kui ta oma tervate hammastega sabaga 1-0 teeks....

Ja Seffi tervisest - no ma seda väljaheite teemat ei hakka puudutama rohkem, kui et arst määras antibiotsi kuuri pikenduse kahe päeva võrra. Lisaks hämmastas mind arsti arvamine, et Seffi ei tohiks praegu õues viibida - vähemalt lugesin ma arsti näost seda välja, kui ta kuulis, et Seffi oma aedikus õues on :) Loomulikult on ta ju armsake ja võibolla kõrvaltvaatajale tundub nii armsa kutsa õue viimine ja aedikusse panemine lausa inimsuse vastase kuriteona, kuid Seffi on ju loomult õuekoer... lisaks on ta sisuliselt sünnist saadik elanud õues ja oma paksu karvaga on tal seal mõnus olla. Aga jah, arsti juures olles tundsin end pisut rongaemana :)
Õnneks pole veel õues lund ja miinus-kraade. Aga tõe huvides pean ikka mainima, et kui koju jõuame, siis on ta aedikust väljas ja veedab õhtu toas, meie juures kuni magama minekuni :)

Mõned uudised

No nii, olen siin vahepeal olnud väga hõivatud seoses eksamiks õppimisega ja pole saanud postitada viimase aja uudiseid. Kokkuvõtvalt saan siis niipalju jagada, et meie Seffiga enam koos ei ööbi :) Kui Seffi oli kaks ööd piiratud alal ja mina tema läheduses madratsil ära maganud, otsustasin, et nüüd on ta juba aru saanud, et nii asi jääb ja kolmandal ööl jäi Seffi üksi. Ma usun, et ta sai hakkama :) - jätsime talle väikese valguse  teisest ruumist läbi tumendatud ukseklaasi kumama, et päris kott-pimedas ei oleks. Samas valgus oli nii vaevu-märgatav, et magamist ei sega. Hommikul on ta ülirõõmus, kui teda tervitama ja õue laskma minna. Tundub, et tegu on taibuka  kutsuga, sest oma hädad teeb ta sauna dussiruumi. Olen täheldanud, et pissimise laike polegi märgata, mis tähendab seada, et need teeb ta äravoolu resti kohale. Ei tahaks eriti selle väljaheite teemal peatuda, kuid pean siinkohal siiski ära mainima ühe seiga. Nimelt on Seffi praegu antibiotsi kuuri peal alates neljapäevast, sest tal ilmnes soolepõletik (verine-limane väljaheide). Ja soolepõletik ei ilmnenud ainult temal, vaid ka pesakonna ülejäänud 7 kutsikal peale uuele samast toidupartiist pärit kutsika-toidule üleminekut. Kahtlustame, et probleemid on alguse saanud just koeratoidust. Ma igaks juhuks ei hakka siin toidutootja nime mainima... Koeratoidu tootja korjas meilt 20 kg-sed toidukotid tagasi ning on omalt poolt tasuta andnud soolestiku toetava toidu, lisaks on koeratoit ka ekspertiisi viidud, et tuvastada, milles probleem just täpselt oli. Igatahes on tekkinud suured kahtluse sama tootjafirma koeratoidu edaspidise kasutamise suhtes... Aga eks näis, kuidas tulevikus edasi... Aga praeguseks on vajalikud veel ravimid ja vaktisneerimine ka seetõttu edasi lükkunud....

Kui nüüd kaka-jutu juurest ära tulla, siis paar viimast päeva on Seffi oma päevad, mil meie teised tööl-koolis-lasteaias oleme, veetnud õues. Kuna tema päris-aedik ei ole veel valmis, oleme piiranud Seffi jaoks grillmaja (suur katusealune) esise, nii et ta saab olla kas murupeal väljas või siis katuseall. Katuse alla viime päevaks tema pesa, mille ööseks jälle tagasi saunaruumidesse tema magamise ajaks tagasi toome.Kuna me päeval kodus ei ole, siis loodan, et ta väga õnnetu õues viibides ei ole... Naabrid veel märku pole andnud, et mis teil seal toimub, et koer niutsub või kiunub ohjeldamatult... seega loodan, et midagi sellist pole ka toimumas... Õnneks kaevetegevust Seffi veel oma väikeses aedikuosas arendama ei ole hakanud. See-eest õues vabalt liikudes on tema meelistegevuseks lehehunnikus kalpsamine ja ka kaevetegevuse arendamine lehtede juures... Loodan, et see kaevamine temas väga võimust ei võta.... või kui võtab, siis teeb ta seda kohas, kus just parajasti mõni lill või puu kasvamas ei ole :) Teisalt, ehk õnnestub just Seffi abiga muttidest (mullas elavatest elukatest) ja mügridest vabaneda - siis oleksin nõus ka mõned lilled ohverdama :D

Mõtlesin, et mis pildiga ma kostitaksin blogi lugejaid ja otsustasin rõõmustamiseks lisada ühe foto päevast, mil Seffi sai veel koos olla oma õe ja vennaga ehk meile tulemise päeval. Fotol paremal on Seffi ja vasakul õde ja vend, keda ma näo järgi ei suuda eristada :D Seffi õde elab meist paar maja eemal ja on Seffile ka praegu mängukaaslaseks....

Kui siin pildil on näha, et mänguasja vedamine ja tirimine on üks tore tegevus, siis eks ta seda tahab ka üksi kodus olles teha. Üldiselt kui Seffi tuppa lasta, siis peale mänguasjade ja tütre jalgade kiusamise on järgmine eelisvariant koridorist jalatsite tuppa vedamine ja nende närimine. Tundub, et ta saab aru, et need kaks viimast ei ole lubatavad, kuid teeb seda ikkagi..... loodan, et suudame teda õpetada ja ohjata.... aga noh, eks ta on ju tilluke ka - paar päeva tagasi sai alles kahe kuu vanuseks. Arstil käies oli hea asi see, et saime Seffi kaalu teada - ta oli 6,2 kg raske - või et siis kerge... Minu arvates on ta meil olemise ajaga  ka kosunud ja oluliselt kasvanud - aga nii ju peabki :D ja eks kui päris terveks saab, siis kasvab veelgi hoogsamalt edasi....

Külaliste päev...

Eile oli meil külaliste päev - Seffi jaoks esimest korda tulid külalised (tõsi, korra varem on käinud meil minu vanemad külas, aga koos lastega külalised olid esmakordselt). Võib öelda, et väga vahva oli, mis sest mina suuremat osa aega külalistega koos veeta ei saanud (rahvusvaheline eraõigus hõivas minu päeva). Aga see-eest oli lastel ja kutsu-beebil vahva. Ma tegelikult juba väga ootan seda päeva, mil saaksime minna juba jalutama ja teda külla kaasa võtta - aga ega see aeg ka kaugel ei ole enam :) Kui vaktsiinid tehtud, saame vabalt igal pool liikuda, võibolla julgeme natuke tänavale minna juba varemgi...
Täna öösel oli esimene öö, kus magasin sauna-eesruumis kutsiga nii, et ta oli piirde taga. Oi seda tranglit, mida ta alguses tegi - talle kohe üldse ei meeldinud teamine, et ta ei saa minna sinna, kuhu soovib. Tundub, et oli öösiti ikka harjunud madratsi peale kerra tulema, sest muidu ta end ju nii ahistatuna poleks tundnud :) - aga küll harjub ära. Terveks päevaks veel üksi õue ei julge teda jätta - veel vähem ööks. No ja magamine jahedas ruumis oli minu jaoks nagu ikka - sada tekki, riided ja kindad - sel korral mütsi polnud vajagi, sest niipalju soojem oli :) - nagu üks väga armas tuttav mulle ütles, et olen ikka täitsa kutsa-emme. Aga no kuidas teisiti, ta on ju minu (meie) beebi. Ja ikka tasa ja targu tuleb uue kohaga kohaneda. Öösiti enam niutsumist ei ole - kui siis ehk korra öö jooksul aga seda ka vaid nö kontroll-niutsuga, kas ikka on pimedas toas veel keegi olemas. Häält kuuldes magab kuts edasi :) nagu eeskujulik beebi :)
Hea meel on mul selle üle, et oleme suutnud Seffi hoida ülemisele korrusele minemast. Üks asi on see, et trepp on ohtlik aga teisalt on hea, kui ta on piiratud ruumi peal, kus on teda lihtsam kontrollida (mis läheb suhu, mis läheb ribadeks...). Maja terrassi ja eesukse trepi juurest kalpsab Seffi juba täitsa ilusti ja ei koperda üldse - kartisn seda trepi asja väga. Aga tundub, et ta on hea kohaneja ja kiirelt võtab õppust.
Õppuse võtmisest rääkides - saab juba aru kui öelda talle "ei" - no vähemalt, kui mina talle ütlen, et hommikumantlit ja saapaid närida ei tohi. Kuulab täitsa  hästi. Aga lastega on teine teema - nende "ei" on Seffile nagu hane selga vesi :D aga eks selle teemaga tuleb veel tööd teha....

Ülepäeviti oleme tegelenud Seffi harjamisega. Võib öelda, et vaimustunud ta sellest just ei ole. Aga et teda sellega harjutada, on vaja ka seda teha :)

Foto on tehtud eile õhtul Seffi meelispaigas kiiktooli all :) Aga kauaks seda kiiktooli meil enam ongi? - vist mitte väga pikaks ajaks, sest usin töö selle hävitamise osas käib. Ja siinkohal pean mainima, et mina ei hävita kiiktooli, vaid Seffi ja tema teravad hambad teevad seda. Eks me keelame ka, aga igal hetkel ju jaole ei saa - teisalt on nagunii juba tegu sellise esemesega, mis vana ja väsinud on:)

Aga jah nunnutamist on meil palju aga töövõidu oleme saavutanud - toidu-streik on üle  läinud ja krõbinad ilma konservita on menüüs. Juhhuu!

 

Selline video siis sai esimesel kodu-päeval tehtud.

Peaaegu oleksin unustanud - üks teine, väga armas sõber ütles mulle, et Seffi on minu näoga (moodi) - ma igaks juhuks ei täpsustanud edasi, mida ta sellega väga täpselt mõtles. Jätan vaba tõlgendamise endale - ju ma olen siis sama armas :) kui Seffi.... Seda on hea teada.... ja just seetõttu magan ka kindad käes ja saja tekiga kui vaja... no me olme ju ühte moodi ja üks pere ja  kui tema jaoks on nii veel vaja, siis nii ongi täpselt vaja olla :)

Meie esimesed viis päeva

Uskumatu aga tõsi, meie peres on pisike beebi - pisike kutsubeebi :) Tema tulekut ootasime nii kaua - tegelikult võib vist öelda, et mina ootasin väga kaua ja ehk kõige rohkem. Mõte, et meie kodus võiks olla kunagi pere lemmikuna koer, oli mul juba ammu. See, mis tõugu ta olema peaks, see teadmine oli mul ka juba päris ammu. Aga konkreetne teadmine, et nüüd on aeg küps kutsika võtmiseks, tuli umbes aasta tagasi...
Mõtlesin olla innovatiivne ja panna meie pere kutsikaga koos kasvamisest siia blogisse kirja meie tegemised - näis, mis sellest mõttest saab :)
Igal juhul on meie karvakera meie kodus kasvanud juba viimased viis päeva. Tundub, et ta on meid omaks võtnud ja päris hästi siin kohanenud. Tõsi, väike konserv krõbinatele maitseks on juba kutsale kõhtu läinud, kuid peamine on see, et ta söönud oleks. Täna suurem osa söögikordi konservi maitseks peale pole pannud - vaatame kui kaua see toidu-streik siis kestab :) Esimene söögikord on mul nii ehedalt meeles - pisikesel oli kõht tühi aga suur kurbus hinges nii et nuttis ja sõi sama-aegselt....
Umbes teisel päeval kadusid kutsal päevased ema ja õdede-vendade otsimised.
Öiste magamistega on nii, et esimesel ööl olin mina meie beebiga. Võib öelda, et see oli päris väsitav öö - ei ole ju harjunud iga natukese aja tagant ärkama. Magasin madratsil all korrusel kutsa juures. Kutsu-beebil oli vist palav ja peale selle et iga mõne aja tagant niutsus siis mitte-magamise ajal otsis endale ka tegevust närimise ja mängimisega....  Aga ööst sai kiirelt hommik... Teisel ööl oli mees; kolmandal poeg. Neljanda öö võtsin enda kanda ja kolisime kutsuga sauna-eesruumi kus õhutemperatuur oli vast 10 kraadi. Väga hea  oli magada. Kui seni on kuts toas otsinud igal võimalikul hetkel külma kohta, siis siis tundus, et seal oli talle paras temperatuur. Mina muidugi magasin riietega, nelja tekiga, müts peas ja kindad käes. Ülimõnus oli. Nagu karuott - kevadeni välja oleks nii tahtnud põõnata. Sel ööl tegi meie beebi vaid mõned niutsud - kui kuulis mu häält, siis säi kohe rahulikuks ja nii hommikuni välja.
Jah, tegu on õuekutsuga, kellel on karv nii paks, et käreda pakasega külm ei hakka. Praeguseks, selle viie päevaga on kutsu harjunud ka üks õues olema. Aed on suur ja eks väike hirm ole, et kuhu ta küll oma pisikese mõistusega läheb, kui õues üksi on.... aga senimaani on ta ilusti hakkama saanud. Kui igav hakkab, siis tõmbab kerra ja jääb magama - ilusad kuivad ilmad on ka olnud... paari kraadi külma (öösel rohkem) nii et märga pole karta. Mees ehitas grillmaja ette pisikese aediku nii et üritame, et kutsubeebi magaks ühe une õues katuse-all oma pesas. Kui häda peale tuleb, siis saab ta välja tulla ja oma asja ära ajada. Aga eks selle asja harjutamisega läheb veel aega. Ka aedik on meil valmimas.... aga see on juba väga kauge tuleviku muusika.

Ja lapsed - kõige rohkem on kutsust vist sillas Jonts. Marxil veidi teised huvid juba aga osavõtlik on ta sellegi poolest. Ja eks me suured nunnutame teda ikka ka  :) Eriti aktiivne on kuts õues olles ja õhtuti 9-10 ajal - siis tõmbab tuurid kohati nii üles, et terve maailm võiks ärgata...
Meie armas väike karvapall :)

Peale seda, kui olime pesakonnast kutsu välja valinud.... nelja nädala vanuselt...

.... ja peale kutsu-beebi saabumist paar nädalat hiljem:)

Mitu päeva mõtlesime, kuidas me kutsu-beebit kutsuma hakkame. Üks laps tahtis ühte nime, teine teist - ei saa ju kedagi eelistada. Ja passi-nimi on pikk: sellega kutsuda ka keeruline :) Marx tahtis kutsu nimeks Sessi ja Jonts Sofi. Kompromissina tundus mõlema lapse valitud nimest kokku genereeritud nimi: Seffi :) Lisaks on nimi minu arvates seotud ka kutsu päris-emme nimega läbi "f" tähe.... Ja tupsuks ja kaisuks kutsume teda ka :D