Meie käigud sügisel

Ilus kuldne sügis on alanud. Oleme koos Seffiga peale jooksu-aja lõppu päris palju pisikestel rännakutel käinud. Talle nii hirmsasti meeldib kodust välja saada :) Kui juba jalutusrihma näeb, siis tulevad niutsatused ja rõõmus karglemine. Autosse taha pagasnikusse hüppab ka väga hea meelega. Õnneks autosõitu talub Seffi jätkuvalt väga hästi - magab rahulikult ja salongi sisse ei kipu.

Karv on ka Seffil kinni jäänud. Kui varem ikka karvatuustid lendasid ja kammides tuli ikka väga palju karva, siis praeguseks on õnneks see periood möödas. Kuigi jah, rull riiete karvadest puhastamiseks on kogu aeg lähedal :) Nüüd saab Seffi lisaks ka lõhe-õli, et karvakasvu toetada. On näha, et turja pealt aluskarva veel ei ole. Aga noh, küll see ka aja jooksul tagasi kasvab :)

Aga nüüd ühest meie pikemast perega looduses käigust lähemalt. Käisime möödunud nädalal Elva külje all matkarajal. Tegelekult meie matk väga pikk ei olnudki - paar tundi koos pikniku pidamisega kokku, aga see-eest oli väga tore. Super-ilus ilm oli ja kõik laabus. Meie nn matkamise tee peale jäi ka vaatetorn. Lootsime koos Seffiga seal üleval ära käia, kuid lootuseks see vaid jäigi. Saime umbes kolmanda korruseni, kui Seffi keeldus edasi tulemast. No loomulikult oli ju vaatorni  minek nagu iga teise vaatetorini puhul suhteliselt lahtine ja ju ta vaates trepi astmete vahelt alla ja hakkas hirmu tundma. Süles ka Seffit ei hakanud tassima, vaid tulime alla. Torni enda kõrgus oli vast umbes kuus korrust.

Oma matka käigus kõndisime suurema osa ajast metsarajal. Käisime ka ilusa metsajärve ning sügaval orus oleva väikese jõekese ääres ning lõpuks tegime pikniku :) Aga noh üks pilt on rohkem kui tuhat sõna :)

Sellised lood siis :)

Peale seda matkal käiku jõudsime veel korra käia ka Pangodi järve ääres sügist nautimas. Kõige suurem nautleja oli kahtlemata Seffi - kelle jaoks oli tohutult palju lõhnasid. Kuna teisi inimesi ja loomi ei olnud, siis lasime Seffi rihma küljest lahti. Tahtsime näha, mida ta teeb ja kas ta üldse on suuteline meid kuulama. Oli näha, et Seffil on adrenaliin laes :) jooksis nina maas ringi ja uudistas väga kiirelt päris palju. Siiski tundus, et ta suutis selle suure sahmimise peale reageerida ka meie kutsumisele. Oli näha, et Seffi oli tõeliselt õnnelik! - seda oli väga hea näha. Tegime ka katse. Seffi läks piki järve kallast nuuskima ja ei kutsunud teda. Lähtusime mõttest, et koer peab peremeest otsima ja teda silmas pidama, mitte vastupidi. No ja nii läkski, et Seffi jooksis oma suunas ja meie kõndisime omas suunas. Lõpuks ei olnud kuulda ka kaldal Seffi ragistamist (siinjuures märgin, et järve kaldal on mets, kohati lausa rägastik võsast). Varjusime metsa-alla ja hõikasime Seffit. No siis oli kuulda, et ta hakkas meid otsima. Nägime oma tuldud teed - kuigi Seffi korduvalt jooksis meie tuldud teest üle, ei suutnud ta lõhna üles võtta. Ikka päris pikalt otsis ta meid, kuni lõpuks leidis :)

Seffi pesupäev oli meil ka. Ma polnud Seffit pikka aega pesnud, tahtsin ta jälle puhtaks saada ning lisaks tahtsin ka näha, kui palju veel lahtist karva ära tuleb. Pesu ajal pisut karva tuli aga siiski mitte väga palju. Peale pesu on Seffi karv ikkagi nii mõnus, kohev ja pehme :) Karvakasvu toetamiseks annan Seffile ka lõheõli juurde. Peab ütlema, ega ta sellest väga vaimustuses ei ole :)

Käisime ka korra Pärnus. Sel korral me mere äärde ei jõudnudki, käisime hoopis seeni korjamas. Saime seeni, kuid mitte väga palju. Seffit metsas lahti ei julgenudki lasta, sest kuulda ja näha oli teisi inimesi ning ka kuulda koerte kutsumist. Tuleb öelda, et metsas oli Seffit rihma otsas hoida päris tüütu.... ja eks järgmisel korral üritame jõuda metsa nii, et saame Seffi ka lahti lasta.

Õnneks on sügis olnud ilus ja kuiv, pori on veel vähe. Tahaks loota, et kiirelt läheb külmaks ja sellist porist aega on vähe :) Varsti läheneb Seffi meie juurde tulemise aastapäev :) - vaatame kuidas me seda päeva siis tähistame!

Suvi ja tegemised

Meie suvi, mis tegelikult veel ju läbi ei ole, on olnud üsna tihe. Oleme käinud ja rännanud päris palju ja ikka meie nunnu karvakera kaasas. Seffi armastab autosõitu - ta  on aru saanud, et kui on minek, siis on kaks varianti, kas koos temaga või ilma temata. No ja kindel on see, et Seffi armastab koos temaga minekut. Seega auto juures teda enam ära ei saa, kui ta autoni lipsanud on. Veelgi enam - kui auto tagumine luuk lahti on, siis Seff on seal sees kiiremini kui silm pilkuda jõuab :) Ja sealt teda enam ära ei saa.

Pärnus õe juures oleme suvitamas käinud praeguseks kokku kolmel korral. Kõigil kordadel on ka Seffi kaasas olnud. Väga soojade ilmadega oleme Seffi ujutamas käinud ainult õhtul ja mitte kuumal suvepäeval. Lisaks kuumusele on rannas päeval ka palju rahvast ja päris inimeste juures ju koeraga koos ujuma ei lähe. Õhtuti on muidugi teine teema - siis on palju koeri, keda on toodud jahutama :) Aga õnneks oleme hakkama saanud. Koerad ranna ei olegi nii suur probleem kui linnud. Linde Seffi armastab ja nende järele meeldib tal joosta. Ta rumaluke ei saa vahepeal üldsegi aru, kas linnud on haaratavas kauguses või täitsa kaugel  - ja ikka üritab kätte saada :)

Ujumisest on Seffil loomulikult asi kaugel - vette läheb ta kuni kõhualune märjaks saab ning isegi siis, kui oma pere on sügavamal vees, ei ole ta tahtnud järgi minna. Ainus kord kui me Seffit ujumas nägime oli siis, kui ta sõna otseses mõttes sai viidud sügavamale vette nii, et tal käpad põhja ei ulatunud. Oma hinges oli sel korral Seffi vist küll hirmunud ja päris pettunud, tõmbas kõrvad pead ligi ja asus kalda poole ujuma. Väike niru jõudiski kaldasse, raputas end kuivaks ja trall läks uuesti lahti :)

Väike niru peale ühte ujumist - kuna järve ääres oli ka teisi koeri, siis pidime vahepeal Seffit kinni hoidma, sest üks üsna isepäine vanem kutsa ei kannatanud kui Seffi mängida ja hullata soovis, vaid lõristas. Ja et vältida koerte purelemast, pidi Seffi vahepeal taluma kinni olekut.




Juba mitu aastat ei ole meie aias peale konnade, mügride ja üksikute sisalike muid loomi olnud. Nüüd aga on meil lausa aeg-ajalt kaks siili külas :) No ja mis te arvate, kas need siilid Seffile ka meeldivad. Oh ei. Võitlus käib nendega - õnneks vaid distantsilt ja ükski osapool viga pole saanud. Olen lausa ka Seffiga siilide juures käinud ja näidanud talle, et siili ei tohi puutuda. Aga tegelikult need siilid ju turtsuvad nii armsalt, et ma saan täitsa aru, miks Seffi neist kuidagi eemale ei suuda hoida :)

Ja auke on meil ka päris palju. Tegelikult, juba päris pikka aega ei suuda ma isegi enam imestuda ega ärrituda uue augu üle. Kui on siis, on ja ega nendest ei pääse. Eks ka maa sees elavad mügrid teevad olukorra veel hullemaks ja põhjustavad uusi auke :)

Meie naabritel on uus kutsa ja Seffile ta hirmsasti meeldib. Kuna naabrikuts on väga väike Jack Russeli tüüpi koer, siis ega mängukaaslast temast ei ole. Vaatavad ja niutsuvad läbi aia, kui üksteist näevad :) Koht aias asub vaarikate juures, mis tähendab, et mõlemalt poolt aeda on vaarikatega üks-null tehtud:)

Minu suureks üllatuseks hakkas Seffil ka teine jooksu-aeg. See hakkas umbes-täpselt kuus kuud peale esimest jooksukat. No ma loodsin küll, et jooksuaegade vahe saab olema pikem, nii 7-8 kuud või isegi aasta, kuid võta näpust. Loodan, et aja jooksul Seffil hormoonid lähevad paika ja ehk on siis vahed kahe jooksuaja vahel pikemad. Aga eks paistab. Vahetult enne jooksuaja algust käisin Seffiga jalutamas ja no ei saanud aru, mis koeral viga on. Nagu pöörane oli - muudkui nuuskis ja vedas, nii et mul  käsi oli lausa krambis. Mõtlesin, et koer täitsa pöörane. No ja järgmisel päeval hakkaski Seffil jooksuaeg pihta.. ja siis sain ma sellele meeletule tirimisele pihta. Muidu aias on Seffi olnud täitsa rahulik ja kodust välja pole kiskunud. Aga eks need jooksukad tal ka päris värske värk ja täis hormoonide möll lahti pole läinud...

Karva on Seffi ka ikka päris palju ajanud. Mõned fotod sellest :) Olen kindel, et karva tuleb kammides veel täitsa palju. Ausalt öeldes  ei kujutaks ettegi, kui peaks olema ilma robot-tolmuimejata. Meie robbi teeb ikka väga suure töö karva koristamises ära :)

Fotol on näha peale kammimise korda karvahunnik. Võrdluseks on juures kraas ja pikapii kamm. Karva kogus on ikka täitsa korralik:) Ja järgmisel fotol on näha, kui see kammitud karvatuust on üheks väga tugvaks puntraks pihus.



Peale kammimast poosetab Seffi aias...

Ja nüüd meie suursündmus - Seffi esimene sünnipäev:) - see oli 29. augustil. Osa pesakonnast koos ema ja teiste samajoeedidega kogunes üheks vahvaks koosviibimiseks. Kahjuks ei saanud Seffi sellest osa võtta, kuna tal oli jooksuaeg veel kestmas... Aga käisime ise koos lastega teisi koeri ja nende pererahvast vaatamas ja jutustamas. Väga tore oli :) ja samas nii, nii kahju, et Seffit kaasa ei saanud võtta.
Kodus oli meil see-eest Seffile pidu. Uued mänguasjad ja tort:) Tegin Seffile makaronidest, krõbina-pasteedi ja pihvi tordi :) Seffile maitses see üliväga.

Selline sai siis Seffi sünnipäevatort :) Hiljem kaunistasin pealt veel konserviga...

 

... ja laspsed koos päevakangelasega...



Tõeline kaunitar oma tordiga poseerimas :) Päris trikiga ülesanne oli Seffit ilusti istuma saada... aga hakkama saime! Palju õnnelikke hetki meie Seffile!!

Sünnipäevalaps oma tordi ja uute mänguasjadega - kaks põrkavat palli ja sinine piuksuv mängukaru. Sellest karust sai tema lemmik - esimese õhtuga suutis juba pool kõrva mõmmikul küljest närida :)

... ja siin sünnipäevalaps oma "torti" söömas... see sai küll täiesti otsa ja taldrik ka üle limpsitud....

 

 

Sellised toredad suvised käigud ja tegemised meil :) Katsun järgmise korra uudistega olla usinam ja neid kiiremini kirja panna kui suviste käikudega sai :)

Nu jah...

Alustan siis algusest...
Enne jaanipäeva käisime maal, Seffi loomulikult oli kaasas. Üle pika aja oli ilus päikesepaisteline ilm ja sai tehtud ka mõned ilusad klõpsud. No kuna ma siin kajastan meie tegemisi Seffist lähtuvalt, siis mis ma siin ikka pikka juttu heietan - üks pilt räägib enam kui tuhat sõna :)

 

 

 

 

Päris ilus, eksole :)

 

No nii ja nüüd näitusest. Osalesime kahel päeval. Ettevalmistus näituseks läks lihtsamalt kui eelmisel korral. Enne pesu kammisin Seffi hästi hoolikalt nii kraasi kui pika-pii kammiga. Pesin Seffi sügavpuhastava šampooniga. Kuivatasin kahe suure rätikuga ja lasin tal toas kuivada umbes 1,5 tundi. Siis asusin teda föönitama. Föönitama asudes oli Seffi juba päis kuivaks saanud - eks toas on ju täitsa soe ja mõnus. Föönitamine, kammimimne, föönitamine, vahepeal sellest trallist puhkamine ja kõik jälle otsast peale - kestis umbes paar tundi. Föönitamise ajaks panin ette prillid, et lendlevad karvad silma ei läheks - eriti ripsmetesse, sest see on ikka väga tüütu.

Laupäeva hommikul alustasime kogu perega Tallinna poole teed :) No paras trall oli see ikka ka. Meie ring hakkas veidi enne kella 12, kohal olime umbes 10:30. Õnneks tuli meile appi ka kasvataja Agne, kes aitas veel viimast lihvi Seffi karvale anda - ja Seffi oli ikka väga ilus. Kohe väga ilus :) Kahe päeva kokkuvõttena võib öelda, et Seffi oli väga ilus, kuid meie kahe koostöö näituseringis vajab oluliselt parandamist... Esimesel päeval saime kolmest koerast teise koha ja teisel päeval kolmest koerast kolmanda - st viimase koha :) Tõsi, teisel päeval olin ikka väga pettunud, sest serdi saamise lootus ikka väga suur. Aga kui nüüd hoolega järele mõelda, siis Seffil ei olnud nendest näitustest sooja ega külma ja talle need korda ei lähe - mina olen see, kes tahab, et tal näitustel hästi läheks :) Eks ma pean selles osas veel ka enda egoga trenni tegema, et leppida sellega, et iga kohtunik näeb koeri ja nende omanikke erinevalt ja neil igal ühel on erinev arvamus. Pean õppima, kuidas mitte südamesse võtta, sest minu jaoks on meie Seffi kõige-kõigem :) Ja eks tule ka kriitikameelt rohkem arendada, et näha vigu distantsilt ja seeläbi kiiremini paremaks areneda ja osata rõhutada tugevamaid külgi. Aga katsun võtta kogemustest võimalikult maksimumi ja panustada ka tuleviku arengusse :)  

 

Näituste kokkuvõttes on muidugi see hea, et saime mõlemalt kohtunikult hindeks suurepärane. Proovin nüüd leida kodukandist händlerit, et kes ka õpetussõnu annaks. Kuna näituse-pesuga ja selle järgselt tuli Seffilt väga palju karva, siis arvata on, et karv tuleb peagi maha ja enne sügist ühtegi näitust meil ei tule :)

Aga nüüd siis mõned fotod meie näitusekäigust:

 

 

Nagu fotodelt näha võtsin eelmisest näitusel käigust õiged riietumisstiili nipid omaks :) Nüüd on veel jäänud minu ja Seffi koostöö ja ehk on siis võimalik ka tulla paremale kui teisele kohale :)

 

Seffi esimene "merereis"

Kuigi veel jopet päriselt kappi ei saa panna, on kevadest täitsa suvi saanud. Kui ma siin varasemalt olen rääkinud aukudest, mis aeda on tekkinud, siis nüüd enam nendest väga ei olegi mõtet rääkida. Eks ikka seetõttu, et  nüüd võin täitsa julgelt öelda, et auk on augus kinni ja iga asi, mis õue jääb (nt kastekann, survepesur, aia kastmise voolik) on mõne aja pärast ribadeks :) Kui varem Seffi möllas vaid aeda ripakile jäänud asjadega ja sain rõõmustada naabrite poolt tulevate kibuvitsade väljajuurimise üle, siis paar päeva tagasi leidsin ka kaks oma ilusat roosi välja juurituna. No nendest oli küll ikka täitsa kahju... Aga ega siin polegi midagi kurta, eks aeg parandab meie karvakera käitumist :)

Käisime esimest suurt suvesooja Pärnus püüdmas - võtsime ka Seffi kaasa. Läksime külla minu õele, kes Pärnu lähedal elab ja jäime sinna üle öö. Seffi võtsime kaasa, et näha, kuidas ta saab hakkama õe koeraga ja kuidas seal üldse olema saab. Lapsi ju õue peal lisaks kahele koerale ringi tatsamas kokku viis ja võõras koht lisaks kõigele muule. Tegelikult kulges kõik suurepäraselt. Õe koer, kes on ka paras oma iseloomu näitaja ja emaste suhtes päris agaralt meelestatud, rahunes ka maha ning koerad said isegi ilma trallitamiseta oldud. Eks Seffi muidugi otsis ka kontakti ja tahtis mängida...

Nädalavahetuseks lubas ilusat sooja ilma ja otsustasime, et läheme ka mere äärde ning võtame Seffi ka sinna kaasa. Päikest küll oli, kuid tuul oli tugev, nii et ainsad vaprad veega sulistajad olid sel korral lapsed ja loomulikult Seffi ka. Kui Seffi rihma küljest lahti lasime, siis pani ta kui tuulispask minema - no tekkis lausa väike hirm, et kuhu ta ullike nüüd jookseb. Aga jooksis üks 100 meetrit edasi ja siis jooksis meie juurde tagasi. Ja jooksmine ei piirdunud vaid liiva peal jooksmisega, vaid ikka meres kalpsamine ka :) Mõned pildid meie mere-puhkusest:) - nagu näha on Seffi väga märg sellest meres kepsutamisest. Algselt oli ta rihma küljest lahti, kuid kuna randa tuli mingil hetkel päris palju koeri, siis pidime Seffi rihma külge panema ...

Tundub nagu ilm oleks täitsa suvine, kuid tegelikult oli tuul ikka täitsa tugev ja ka lapsed vahetasid mõne aja pärast rannariided päris-riiete vastu :)

 

 Marx nautis rannamõnusid ja otsustas mere äärde Seffi nime kirjutada ja selle siis kaunistada :)

 

 

Rannas, peale vees hullamist oli Seffi päris märg. Minu üllatuseks andis roosa kaelarihm karvale värvi... Kuna rihm kunagi varem nii märjaks ei ole saanud, siis varem midagi sellist täheldanud ei ole. Praegugi on Seffil heleroosa rant kohati kaela peal. Aga loodan, et see läheb nüüd uues pesus maha.

 

 

 

Ööbimiseks oli meil Seffile kaasa võetud näitustel käimise puur. Puuris Seffi peale harjutamise ja näitusel olemise ei ole viibinudki. Nüüd õe juurde võtsime puuri kaasa, sest ööseks uude kohta õue ei julgenud jätta ja kuna Seffil on tugev närimise komme, siis ilma puurita teada tuppa ka ei julgenud jätta. Puuri panime ta vahetult enne ise magama minekut siis, kui juba kõik tuled kustus ja majas rahulik. Ehk et selge signaal Seffile, et mänguaeg on möödas ja aeg tuttu minna. Puuri panime jahedasse koridori, nii et kõik heaks uneks tagatud. Peale puuri minekut tegi Seffi paar niutsu, justkui öeldes, et ta ei taha, aga sellega kõik ka piirdus. Õde ärkas hommikul enne mind ja ütles, et tal ei olnud enam meeleski, et Seffi all korrusel puuris on, sest Seffi oli nii vaikselt ja märkamatult. Seega saab öelda, et Seffi läbis suurepäraselt külas oleku proovi ning saame suvel ka pikemaks Pärnusse koos temaga suvitama minna.

 

Kui esimestel pikematel sõitudel muretsesin selle üle, et kuidas Seffi sõidule vastu peab, siis nüüdseks on kogemus õpetanud, et Seffi talub autosõitu väga hästi. Probleeme temaga ei ole. Olen proovinud ka nii, et  hommikuti enne pikemat autosõitu annan Seffile söögi väiksemas koguses kui muidu ja et söömise ja sõidu vahele jääks vähemalt pool tundi seedimisaega.

Seffi sõidab meil auto pagasnikus - meil on luukpära ja universaalkerega autod ja seal on Seffil piisavalt ruumi ja hea sõidu ajal pikutada. Ja Seffi on sõidu ajal tõesti rahulikult - magab ja siis kui sihtkohta jõuame, siis alles ärkab :) Alguses muretsesin, et äkki hakkab ta sõidu ajal üle seljatoe salongi ronima, aga õnneks sellist kommet ei ole veel tekkinud...

 

Järgmisel nädalal on meil Seffiga uus näitus plaanis. Eks siis saan sellest pajatada kui käidud ja kogemuse võrra jälle rikkamad oleme :) 

 

 

Kevadest otse suvesse

Ja nüüd siis meie viimase aja tegemistest. Seffiga koerte-koolis enam ei ole käinud. Kui alustasime individuaal-treeningutega ja seal käisime me usinasti, siis grupi-trennidesse ei ole me jõudnud. Esiteks ei sobinud trenni kella-ajad ja teiseks mulle tundus, et väga palju on Seffil juba ka selge. Jälje või töökoera temast nagunii ei tule, seega arvan, et kõik muu tuleb ajaga. Ja on näha, et Seffi suudab ka suure mineku-tuhina haardes olles minu "siia" hüüdele reageerida ja mineku-soovist võitu saada. No tõesti, mitte alati aga siiski. Ta on ju veel tilluke ka :)

Kui kevad siin suuremaid tuure võttis, otsustasin pisut aeda kujundada. Kunagi, ühest interneti-vestlusest panin tähele, et samojeedi koera-omanik soovitas igasugu aias tehtavate kaevetööde puhul vältida, et koer seda pealt ei näeks. Kuna Seffi aedik on maja ees, siis olen ta alati pannud kas aedikusse või tuppa, kui ise aias näpud mulda olen pistnud. Ja vot ei teagi, kas nüüd sellest, et Seffi minu kaevetöid ja uute taimede aeda ilmumist pealt näinud ei ole, või talle lihtsalt pole need uued  "objektid" aias huvi pakkunud, siis kaevama ta ei ole hakanud nendes kohtades, kus mina just toimetanud olen :) Eks aeg näitab kuidas edasi. Aga muidu üldiselt võib öelda, et eks meie aed on paras kuumaastik :) - veidi palju on öelda, et auk on augus kinni, aga siiski :) Käru peal on stabiilselt koorem mulda, et see siis värske augu juurde lükata ja kärust muld auku kühveldada, sest muld pillutakse ju kaevetööde käigus tuhandes suunas laiali ja seda enam kokku ei kraabi. Tegelikkuses pole nende aukudega midagi väga hullu, sest need on senimaani tehtud kas keset muruplatsi või üritatud ühte või teise suunda aia alla tunnelit kaevata - lillepeenrasse on vaid korra umbes poole meetri sügavune kraater tekkinud. Aga õnneks ka kahe roosi vahele. Et siin nüüd väga valet muljet ei jääks, et Seffi aia kujundusega vaid pahandust teeks siis, tuleb teda tunnustada võitluses naabrite kibuvitsavõrsetega, mis meie aeda tungivad. Ei teagi nüüd, kas ta on nende peale eriti tige seetõttu, et okkad torkavad ja et need kasvavad sellises toredas kohas, kus Seffile meeldib ringi nuuskida või on Seffil kibuvitsadega eriline suhe.

Kuna meie Seffi aedik tekitas naabrites pisut pahameelt ja et selle meie poolt mõeldud kohta alles saaksime jätta, pidi mees naabritele umbes 10 meetri ulatuses uue aia ehitama. No ma ei hakka siinkohal laskuma detailidesse - suhted naabritega on siiski jätkuvalt head :) Aga aia ehitamise käigus avastas mees, et aia lähedale tõstetud varem kasutuses olnud plastikust jäätmete tünn, mis praegu tühjana seisab, on Seffi pesa. No ma ei võtnud seda juttu alguses kohe päris tõena - no pole võimalik. Aga no oli. Tünnil on all servas umbes 20 x 30 cm ava ja külgedel "ribid" ning peal kaas. Läbimõõt sellel tünnil on umbes meeter ja kõrgus sama palju. Ja mulla peale oli ikka täitsa korralik pesa juba tekkinud - oli näha et see oli "kujundatud" ja mugavaks tehtud. Täitsa naljakas kohe. Kuna seal tünnis magamas käimine ei tundunud väga mõistlik, siis otsustasime selle tünni ära võtta. Korra muru peale pannes kolis Seffi sinna kohe sisse - ja siin siis mõned pildid sellest :) Kui kaas pealt sai ära võetud, siis avanes selline vaatepilt:

Ja oma kodu-uksel:

Igatahes tekib küll mõte, et milleks selline 15 m2 suurune aedik, kui piisab ka 1m2 suurusest mõnusast pesast:)

Oma aedikus magamisega on Seffi ilusti harjunud. Ei laamenda ega kolista millegagi. On isegi kakamise koha ilusti aedikus kasvate puude taha valinud - ühte kohta käib häda tegemas. See on küll väga hea, sest alguses pisut pelgasin, kuidas selle aediku puhtusega olema saab. Hommikul, kui aedikust välja laseme Seffi, siis pissile läheme sellisesse kohta, kus väga käimist-olemist ei ole ja palliga kõhuli viskumise ohtu ka mitte. Oleks hea, kui ta kõik oma hädad sinna kanti ära teeks, aga no ei tee - neid junnikesi on ikka igal pool. Aga vaatame, võib-olla aeg õpetab Seffile, et kus on õige häda tegemise koht :)

Kuna meil sellest eelmisel näitusel saadud teisest kohast veel vähe on, siis olen hakanud vaatama järgmiseid - plaanis on juunis osaleda paaril näitusel. Kuna Seffil on karv kohe täitsa lahti läinud, siis ei kujuta ette, mis nüüd lähiaeg tuua võiks ja kas üldse näitusele saame minna. Karvutu koeraga ei lähe ju :) Eks aeg näitab. Paar päeva tagasi üks tuttav just üritas mulle selgeks teha, et näitusel käimine on mõttetu ja et sealt on suur risk igasugu haigusi koertele kaasa tuua. Võib-olla tõesti, aga veel ei ole ma küllastust saanud ja kui võtta seda, kui hobi ning teha seda seniks, kuni koer ka ilmseid vastu olemise märke ei näita, siis usun, et kõik on sellega ka korras.

Eile pesime Seffit. Eelmine pesu oli enne näitust (aprilli alguses) no see 1,5 kuud oli ikka päris pikk aeg... Nii mõnus ja pehme on karv peale pesu :) Ja ilus ka :) Aga ega see pikalt ei püsi sellisena, sest ilmad on kuumad ja Seffi otsib kohta, kus oleks jahedam ja paraku on kõige jahedam ikka mulla peal...

Sellised toredad lood meil siis sel korral. Päikselise kevade jätku :)

Seffi esimene näitus

Olen pisut teadlikult hoidnud blogimisega pikema vahe, et oleks uudiseid mida jagada ja et siin tühjast-tähjast lihtsalt ei pajataks. Meie kõige suurem uudis on muidugi see, et käisime Seffiga näitusel .... aga iga asi omal ajal :)

Kui kunagi ammu-ammu mõtlesin, et näitusel võiks osaleda, siis ega ma tegelikult väga hästi ette ei kujutanud, mis asi see näitusel osalemine on. Ega mul praegugi väga head ettekujutust ei ole - aga targem ja ühe kogemuse võrra olen rikkam kindlasti :) Esmalt, jäin nö magama ja ei saanudki ühele näitusele registreerida, kuhu tahtsin minna. Kuna käin ju ka koolis ja palju on kooli nädalavahetusel, siis pidin otsima näitust, mis sobiks nii minu kooli-plaanidega kui ka muu pere-eluga. Igatahes lõpuks leidsin ühe - maksin osalustasu ja saatsin vajalikud avaldused-dokumendid ja nii me näitusel osalejate seltskonda saimegi:) Siis oli näituseni veel umbes kuu aega aega ja ilmad õues miinus-kraadides. Vahepeal läks aga ootamatult soojaks ning näitusele minekuga seoses oli minu suureks hirmuks, et äkki Seffi viskab karva maha ja no siis poleks näitusel olekust ei tegu ega nägu... Aga no ei teagi, kas põhjus on kutsika-karvas või milleski muus, ei visanud ka väga soojad ilmad Seffi karvkatet maha. Õnneks :) - kuigi hiljem juba mõtlesin, et isegi kui karv maha tuleb, siis näitusel osalemise kogemuse saan ma igal juhul.... Öeldakse, et kui koer karva hakkab ajama, siis kulub umbes kolm kuud, enne kui koer uuesti ilusa karva saab. Aga kuna kutsikas karva ajama hakkab, kes seda teab....

Aga ega see näitusele minek ei ole niisama. Käisime oma koolitaja juures veel ka viimast lihvi saamas, et kuulekust timmida. Fakt on tegelikult see, et lõppkokkuvõttes näitusel muud ei olnudki vaja kui et koer suudaks kontakti hoida, teistest koertest mitte välja teha, ilusti õiges asendis seista ja joosta ilusa pika sammuga :) Tagantjärele tarkus: istuma õpetamine töötab näitusel händleri vastu, kui just seismine 100% käpas ei ole :)

OK, saime oma koolitused tehtud. Järgmiseks teemaks oli, et ega näitusele ilma puurita ei ole soovitav minna. Tegin siis internetiavarused lahti ja no on valikut - mitte ainult valikut vaid ka hinnad on puuridel erinevad. Laias laastus jagunevad puurid kaheks: riidest puurid ja mitte riidest (metallist, plastikust). Kuna mu auto just väga suur ei ole, siis mõtlesin, et hea oleks, kui puur oleks kokkupandav. Minu noorem õde on oma bokseritega päris palju näitustel käinud ja seetõttu otsustasin temaga nõu pidada, et milline puur kõige mõistlikum oleks osta. Ja nii pakkuski õde, et võin tema kokku pandava metallist puuri võtta ja proovida, sest puuriga tuleb koera enne esmakordselt näitusele minekut harjutada. Nii ja nüüd ongi meil metallist puur. Kuigi jah, see puur on kokku pandult raskem kui riidest puur, olen ma sellega väga rahul. Vähemalt on tegu sellise puuriga, millega koer ära ei jaluta. Arvan, et edaspidi hakkan näitustel üksi käima ja kui tahta korra koera juurest ära minna, kasvõi wc-sse või kohvi tooma, siis riidest puuri puhul seda küll ei julgeks. Metallist puuris aga sellist hirmu ei ole.

Ühesõnaga harjutasime Seffit ilusti puuriga - selle uksed olid kogu aeg kodus toas lahti ja oli näha ka näitusel, et ta tundis end puuris hästi ja turvaliselt. Ei rabelenud, vaid lamas rahulikult.

Siin on üks stiili-näide sellest,, kuidas Seffi oma puuris oli. Lisaks on siin fotol näha ka seda, et Joannal on tuulerõuged, mis vana-aja kombe kohaselt on roheliseks võõbatud :)

Näituse ajal oli puurile muidugi õhuke tekk üle visatud nii, et vaid üks puuri külg oli avatud - seda selleks, et puuris olles oleks natukenegi rahu...

Alguses kui puur meie koju tuli, oli see Joanna lemmik-mängupaik - mõnikord õnnestus tal ka vend sinna mängima meelitada:

Sellel pildil toimus parajasti lastel mäng: Tallinnasse autoga sõit - puurist sai siis auto :)


Näitusele eelneval õhtul oli käsil korralik Seffi pesemine. Nagu öeldakse, inimene õpib terve elu :) Sampooni-müüjaga konsulteerides  ei soovitanud ta sügavpuhastavat šampooni kasutada, mida tavaliselt enne näitust koera puhul kasutatakse, vaid soovitas tavalise šampooniga kaks korda pesta. Näituse ettevalmistamise puhul palsamit ei kasutata - tegelikult ma polegi päris täpselt aru saanud, miks see nii on aga ju siis on see vajalik karva pärast. Seffit pesen sauna dussiruumis ja et tal peale pesu väga külm ei oleks kütmata ruumis, siis tegime saunas pisut sooja. Šampoonist tegin kausi sisse 1/10-le lahjendatud vedeliku. Varasemalt oli mul šampoon pandud pudelisse, kust ma seda märjale Seffile peale kallutasin, kuid nüüd sel korral oli mul veelgi parem nipp: kandsin seda nuustikuga Seffile peale. No ja asi toimis ikka tuhat korda paremini:) Pesemise ajaks tõstsin Seffi Joanna vanni, nii et käpad said korralikul liguneda. Seffi õe perenaise käes laenasin spets koerte-fööni, millega siis peale pesu Seffi kuivatasin. Varasematel kordadel olen ma teda föönitanud enda fööniga. Peale kuivatamist lõikasime küüned ja käpa alt ja otstest üleliigse karva ning näituse-kutsa oligi valmis:) Kusjuures ööseks teda välja magama ei viinudki vaid jätsime sauna-eesruumi.

Näitus toimus Tallinnas, Saku suurhallis. Meie ring hakkas juba 10:30, mistõttu startisime kodust veidi enne kella 7. Lapsed jäid mu vanematega ja sel korral nad kaasa ei saanud tulla, sest nad on juba nii suured, et omad käigud neil vaja ka käia :) Võib öelda, et nii pikka autosõitu talus Seffi päris hästi. Jäi kohe taga (pagasnikus kus ta meil ilma puurita sõidab) rahulikul magama. Tee peal tegime talle ka ühe pissipeatuse. Olin tegelikult valmistunud, et peame peatuseid tegema rohkem, aga polnud vajagi.

Jõdusime siis õnnelikult võistluspaika, ka puuri jaoks leidsime koha ja saime end sisse sättida. Näitustega on hea lugu see, et siis müüakse ka igasugu  värki, ka kasulikku ja sel hetkel vajalikku. No, võin öelda, et ka minu väljaminekud olid üsna korralikud :) Aga teen mõnes teises postituses täpsemalt Seffi jaoks kasutatavatest vahenditest koos fotodega ülevaate.

Koha peal ilmnes, et kutsikate voorus emaste klassis on peale Seffi veel üks koer. No deem, väike lootus oli, et oleme ainsad :) Isaseid kutsikaid oli kokku kolm. Kutsikate puhul on selline lugu, et selgitatakse välja parim ja järgmisetele kohtasid ei jagata. Seega meie valikus oli võistlustel kas esimene või teine koht. Päris ausalt öeldes, siis sellele näitusele tahtsin ma minna just seepärast, et ise saada kogemusi, et mida näitusel ja kuidas tegema peab. Ma ei arvagi, et Seffi on mingi hüper-super-mega näitusekoer. Ei, see saab olema pigem minu uus hobi, mis kui hästi läheb, toob ka mõne diplomi või roseti. Sel korral oli aga nii, et saime teise koha :) Tegelikult pole see paha ja ma arvan, et teise koha saime eeskätt just seetõttu, et minus kui händleris oli viga. Tõesti, teise koera händler oli juba teist põlvkonda (vähemalt) händler ja nende koerad võtsid kõik tiitlid :) Aga olen nüüd tõesti suure-suure kogemuse võrra rikkam ja tean (vähemalt arvan teadvat), mida ma Seffile nüüd õpetama pean hakkama ja kuidas ette valmistama end.

Aga mõned pildid ka meie näitusel osalemisest:



 Esimene koer on Seffi ja teine on siis see kutsa, kes Seffist parem oli :)

 

Ja siin siis meie ootamas kuna teine koer oma tiirud ja näitamised kohtuniku ees ära teeks.

 

 

Aga väike meelespea, mis ma selle esimese näituse-korraga omandasin oli, et:

1. koer peab oskama koha peal seista ja ei tohi näituse ajal istuda

2. ringis jooksmine peab toimuma händleril pikkade sammudega (mitte tippides lühikeste sammudega) ja samas peab ka koer oskama joosta nii, et ta traavima ei hakkaks

3. kohtuniku laua juures seismisel tuleb seista umbes 2m kaugusel kohtunikust, koera asend peab olema sirutatud

4. koera saba ots peab olema alati kohtuniku poole keeratud (siis on ilusam külg kohtunikule näha :))

5. kui kaalukausile jäävad kaks võrdset koera, siis paremad punktid saab see koer, kelle perenaine on viisakas seelik-kostüümis (sel korral olid meie ringis küll mõlema händleri jalas püksid.....)

6. Händlerina tuleb jalga panna ilma kontsata kingad, soovitavalt kummitallaga, et ei libiseks - kui on suvel muru peal näitus, siis võiks jalatsil nagadega tald olla

7. Iga kohtuniku kohta peaks tegema märkmeid - millised koerad talle meeldivad, mis on tema eelistus. Näiteks meie kohtunikule  meeldisid väiksemad koerad - seega suurema kasvulistel temaga lootust ei ole....

8. Enne ringi minekut tuleb koera näitusealast väljaspool jooksutada nii kaua kuni ta oma häda ära teeb (sest muidu juhtub nii - nagu isaste kutsikate võistluse ajal juhtus, et koer hakkab ringis kakile ;))

 

Saime peale ringi tagasiside kohtuniku käest. Seffi osas kiitis ta pea kuju, kaela, kehahoiakut. Miinusena oli märgitud pisut pikk keha ja et jalad võiks olla pikemad :) No nende kahe viimase asja osas - vaatame veel seda asja, kas aja jooksul muutub midagi ja kui palju Seffi veel kõrgemaks kasvab:) Aga teiste koertega võrreldes, ei ole ta pisike midagi - minu arvates mõni täiskasvanu klassis võistelnud koer oli Seffist isegi väiksem...

 

 

Selline oligi siis meie esimene näitus. Kella 13:30 oli meil näitusel käidud ja asjad kokku pakitud. Kokkuvõttes võib öelda, et väga tore kogemus oli - on mida mäletada ja millele mõelda ning millest õppust võtta. Eks nüüd ole näha, kuna jälle näitusele läheme :)

 

Aga noh, on kuidas on: meie jaoks on meie Seffi ikka kõige armsam, ilusam ja toredam koer :)

 



Seekord rohkelt fotosid :)

Tänases postituses tahan rohkesti jagada fotosid - esmalt need, mis ühel päeval kodus tehtud said. Siit on pisut näha, et meie täitsa lumivalge kutsa käpad on porised, kuid ka nina peal on kreemikad täpid - nagu pipil :)

Koonu peal kreemikate täppide olemasolu paistab eriti hästi siin, selle foto peal välja:

 

 



 

 

Meie Seffi jooksuaeg ikka veel kestab.... ja seetõttu kodu ümbruses temaga jalutamas käia ei ole tihanud. Mida ilusamaks ilmad lähevad, sest enam sooviks, et see aeg juba möödas oleks. Samas, enam ei ole palju jäänud..... Eelmisel pühapäeval pakkisime terve pere autosse ja läksime jalutama - ikka sellisesse kohta, kus on palju inimesi ja palju koeri, et Seffit harjutada ja näha, kas ja kuidas ta reageerib. Siinkohal pikka juttu ei tahagi teha, vaid mõned pildid meie käigust :)

 

 

 Peale seda kui koju tulime, jätkus ilus ilm - no mitte ei tihanud veel tuppa minna ja olime veidi kodus aias. Loomulikult asus Seffi jõudu katsuma ühe mitte väga suure puu oksaga :)

 

 

Täna, st nädal peale nende fotode ja filmide tegemist on ilm väljas jätkuvalt sama mõnus ja päikseline. Täna nägin, kuidas Seffi üritas esimest liblikat kätte saada - see oli ilus kollane ja tundus, et tema jaoks pisut mõistetamatu, miks ja kuidas see liblikas õhus saab hõljuda :) Aga eks tal on veel omajagu maailmas toimuvast õppida ka :)

 





Kevad teeb oma töö

No nii tõesti, lund ei ole meie kodukandis enam ammu näha. See, mis veel kuskil helendab või et siis mustab, siis seda küll enam ammu lumeks pidada ei saa.... Päris kahju. Seevastu said lapsed veel eelmisel nädalal Otepää külje all kelgutada - lund oli 30cm kandis. Seffi tol korral kaasas käia ei saanud, küll aga viimast lund sai ta nautida luha-peal, kus heina ja kõrkjate vahel mõned üksikud lumelaigud vaheldust pakkusid. Selle jalutuskäigu, õigemini öeldes viist jooksukäigu, võttis ette meie pereisa, kes nautis kutsaga koos-olemist :) Mõned pildid ka sellest:

Need on siis selle aasta viimase lumega pildid meie-kandis (tehtud täpselt nädal tagasi), sest selleks aastaks ongi vist lumega jäädavalt kõik...  Tahaks loota, et maa läheb kiirelt kuivaks ja see kohutav porine aeg peagi lõppeb... Toas koridoris on stabiilselt põrandalapp, et koridori põrand koheselt peale koera tuppa tulekut puhtaks tõmmata. Jube tüütu. Kuigi mul enda lapsepõlves on ju mitu koera olnud ja kokkupuuted nendega, siis reaalne koera järel koristamine on tulnud meelde alles nüüd, kui ma ise oma kodu korrasoleku eest vastutan :) Teisalt, eks unistus koerast oli niipalju suur, et kunagised mälestused kohustustest lihtsalt kahvatusid :) ... aga tegelikkuses pole hullu, kõik on ületatav!
Üle-üle-eile õhtul käisin Seffiga jalutamas. Temperatuur oli selline 0 ja -1 ringis, nii et tohutut pori väljas ei olnud. Kui väga porise ilmaga käia jalutamas, siis pritsib porist üsna kiiresti Seffil kõhualune poriseks ja märjaks ja see vaatepilt on ikka täitsa kole. Aga jalutamisest... et vaadata, kuidas Seffil kuulekusega on, ja kas ta on ka vahepeal ka targemaks saanud, valisin jalutamistee sellise, et võimalikult palju teisi koeri ette satuks. Olin kohe väga üllatunud, kui nägin, et Seffi peab minuga sammu ja aedadele lähenedes, kus teised koerad olid, ta kohe pööraseks ei läinudki. Aga rihmadest. Kaelarihmaks on Seffil nn poomisrihm (see kõlab minu arvates ikka väga-väga halvasti...), mis tõmbub automaatselt seda rohkem ümber koera kaela pingule, mida rohkem koer soovib ära tõmmata. Kaelarihma külge käib u 1,5 meetri pikkune kummikattega rihm. Ega ma ise rihma valikul spetsialist ei olnudki. Kaelarihma saime kaasa kingitusena kasvatajalt ja jalutamise rihma ostsin loomapoest. Loomapoes müüja soovitas, et kutsikale üle 1,5 meetri pikkust rihma ei ole mõtet osta, kuna muidu läheb ta liiga kaugele ja teda on raske ohjata. Kummikattega rihma soovitas müüja just seepärast, et seda on lihtsam käes hoida - ei libise nii kergelt kui helkurkattega jalutusrihmad. Flexirihmasid (need mis on rullikuga plastikümbrise sees ja millega on võimalik koera kaugemale ja lähemale lasta) nii suurte ja tugevate koerte, nagu on samojeedi koerad, ei soovitata üldse.




... selline on siis näiteks üks flexirihm.






Minul on rihmadest siis sellised:

... see on poomisrihm - tõsi mul on küll selline, mille kaela ümber olevat laiust saab ka veel reguleerida kas kitsamaks või laiemaks, sest alguses on ju kutsikas nii pisike, et täiskasvanud koera kaelarihm ei sobi kohe mitte. Ja jalutamiseks on mul selline rihm:

Selline ilus roosa ongi meil - tõsi ka kaelarihm on meil täitsa roosa - nagu tüdrukule ikka sobilik :) Ja seda rihma võin tõesti kiita, hea tugev ja mugav käsitlemiseks ning kutsika treenimiseks.                    

Olen õpetanud Seffit jalutamas käima kahel viisil. Esiteks, et ta kõnnib minust eespool ja rihm on suhteliselt vabalt ja ei ole pingul. Selleks on mul kaks varianti: käsklus "ei tõmba" ja kui sellest ei piisa siis ka järsk rihmast tagasitõmme. Igal juhul on tema teadvusesse jõudnud juba ainult häälega suunamine ja alati ei ole vaja rihma tõmbamisega lisasignaali anda. See rihmas tagasitõmbamine tundub pisut karmi võttena, ent see on veel hullem, kui vaadata jalutavaid ja mitte alluvaid koeri... Teine jalutamise variant on meil selline, et Seffi kõnnib minust vasakul ja on suhteliselt lühikese rihmapikkuse juures - nii umbes 70 cm minu käest kuni tema kaelarihmani. Ja jalutame nii, et rihm on ikkagi lõdvas asendis. Esimesel korral kui sellist jalutamist proovisin, siis oli vasak käsi ikka lõpuks täitsa krambis :) Aga praeguseks olen juba jõudnud lõdva rihma faasi - kasutan käskluseid "kõrval", "ei tõmba" ja kui väga vaja siis ka rihmast Seffi tagasi sikutades. Üldiselt selle viimase jalutamiskäigu põhjal võin öelda, et juba ka minust vasakul lühikese rihmaga jalutades piisab vaid teda häälega juhtides ja pole vajagi alati teda rihmas sikutades märku anda ja suunata.

Seega viimasel korral kui jalutasime ja haukuvatest-pöörastest koertest möödusime, et oli näha, et Seffil on sisemine võtlus ja soov oleks tormata kohe mängima. Kuid ta oli tubli ja suutis end siiski tagasi hoida ja käitus täitsa ilusti. Pidin teda küll korrale kutsuma ja appi võtma ka käskluse "ei", kuid üldjoontes allus ta väga ilusti ja tema teise koera poole tõmbamise soov oli vähene võrreldes varasemaga. Eks tuleb seda jalutamist ja teiste koerte läheduses käitumise kontrollimist veel harjutada - aga noh, meie kutsu pole ju veel isegi 6-kuu vanune ju :) Noh tegelikult, kuna ta on 29. augustil sündinud ja sellel veebruaril jäi 29 kuupäev vahele, siis tänaseks on ta ikkagi juba 6 kuud vana :) - üleöö, sõna otseses mõttes!


Aga mõneks ajaks tundub, et on jalutamised vähemalt kodu ümbruses, on lõppenud. Seda seetõttu, et üle-eile õhtul, kui tütar Seffiga toas mängis, ütles ta järsku: emme, vaata Seffil on kõhu all karvad verised. No täiesti sokk saabus :) Ja oligi nii, et Seffil oli esimene jooksu-aeg alanud. Olin oma mõtetes valmistunud, et esimene jooksuaeg on 9 kuu kuni aasta vahelises vanuses aga nüüd, veel enen kui ta pole veel kuue kuu vanunegi... no tore üllatus küll :) Aga eks loodus teeb oma töö ja eks see varajane kevad ole ka oma rolli mängimas... Eelmisel korral, kui meie kenneli kasvatajaga kohtusime ja põhjalikult karvahoolduse küsimusi lahkasime, siis oli meil jutuks ka esimene jooksuaeg. Olin valmis, et kui see aeg kätte hakkab jõudma, siis saabuvad kutsa käitumises muutused, mis viitavad jooksuaja algusele: nt nuuskimine, tihe pissimine väga suur huvi väljaspool kodu, närvilisus jne. No ja sel korral Seffil ei mingeid selliseid ilminguid... kohe mitte midagi. Aga ju see esimene kord oli ka Seffile endale ootamatu :) Lugesin internetiavarustest, et mõnel puhul pidi see esimene jooksuaeg ka märkamatuks peremehele jääma. No õnneks me ikka märkasime, sest need koerad, kellega ta senimaani koos mängimas on käinud nii maal kui minu ema-isa juures, on isased koerad. No ja üllatust väikeste värviliste karvapallide näol nüüd küll ei sooviks :) Seega on Seffil möödas lõbus aeg õues elamise näol - peale jooksuaja märkamist on ta oma ööd veetnud saunaruumide juures dussiruumis, kus ruumi aken on lahti ja tal hea jahe. Koht on talle valitud selline, et ta oma käppade ja hammastega ruumi sisemust ära ei lõhuks ja lisaks et tal ka hea jahe oleks. Eks jah, tal vähe ruumi seal ole, aga midagi pole parata.... parem karta kui kahetseda. Vestlusest kenneli perenaisega selgus, et ka Seffi emal ja ühel Tallinnas elaval õel olevat ka jooksuaeg alanud - võibolla on varajane kevad oma rolli mängimas või siis ikkagi geneetika. Võta sa kinni. Jooksuaeg on tüütu aga teist pidi on minu jaoks oluliselt hirmutavam see, et jooksuaeg võtab koera kasvu kinni. Seega meie pisike Seffi statistika järgi enam suurt kõrgemaks ei kasva. Seffi ema on 51 cm turjakõrgusega. Samojeedi koerte emaste koerte turja kõrguse tõustandardiks on 50 kuni 56 cm. Turja kõrgust mõõdetakse esikäppade turjal asuva kondi juurest. Üritasime Seffi turja kõrgust mõõta. Meie saime tema praeguseks kõrguseks 50,5 cm - ma pole selles mõõdetud tulemuses väga kindel... igatahes tundub ta päris pisike :) ja kasvu võiks nüüd peale jooksuaja algust juurde visata maksimaalselt paar sentimeetrit, mis tähendab, et temast tuleb väiksemat kasvu koer :) Aga eks ta ema ole ka pisemat kasvu :)
Kuna jooksuaja teema on väga värske, siis pole ma veel saanud ennast täiesti kurssi viia kõikide toodetega, mida koertele selleks ajaks pakutakse. Olen kuulnud kaitsvatest pükstest aga ka lõhna vähendavatest aerosoolidest. Kuna meil toas vaipu maas ei ole, siis praegu veel nimetatud toodete vastu huvi pole tundma hakanud. Aga eks elu näitab, kuidas sellega olema saab...
No nii, ja nüüd tuleb meil siis üle elada järgmised kolm nädalat jooksuaega ja loota, et ühtegi äprdust ei juhtu.... aga me ju oleme hoolikad :) nii et vaevalt et midagi juhtuda saaks.  Igal juhul, ilusat kevade algust ja palju päikselisi ilmasid :)