Koolitüdruk Seffi

Meil siis sellised lood nüüd, et käime Seffiga koolis. Esialgu küll mitte nö grupitrennis, vaid Seffi koos oma õdedega eratreeneri Marika juures. Mulle väga meeldisid Marika õpetussõnad ja tema lähenemine. Ta oli ühelt poolt nii rahulik, õpetlik kui ka teisalt näitas välja konkreetsust. Hakkame korra nädalas temaga kohtumas käima. Esimesel korral vaatasime üle kuulamise ja kuuletumise. Kuigi meie Seffi on väga hea õppija ja oskab käsu peale istuda, lamada (no see ei tule veel alati välja) ja käppa anda, olid Marika näpunäited koerale korralduste andmiseks vägagi olulised. Näiteks see, et ei ole mõtet koerale käsklust anda, siia või istu, kui koera tähelepanu on mujal. Esmalt tuleb koera tähelepanu endale saada ja siis alles tegutseda. Ju ma alatedlikult olen ikka seda võtet ka kasutanud, kuid teadlikult kindlasti mitte. Nüüd saan aru, et pole mõtet niisama mingeid sõnu lehvitada ja see on vaid asjatu auru välja elamine. Peale istumise ja lamamise proovisime ka enda juurde kutsumist. Kuna koeri oli meil grupis ju täitsa palju, siis neid kes mõtte mujale viisid oli olemas. Aga tegelikult said kõik kutsud suurepäraselt hakkama oma perenaise juurde jooksmissega, kui teda kutsuti - vaatamata mängukaaslaste kutsetele:)
Jalutamas oleme ka usinalt käinud. Eile võtsime kogemata isegi liiga pika jalutuskäigu ette - mingi 1,5 tundi järjest kindlasti jalutasime. No, ja ütleme nii, et tählepanu puudust Seffiga jalutades ei ole :) Esimesel korral kui tütar ka jalutamisel kaasas oli, siis iga vastutuleva inimese juures seletas ta tähtsa häälega " jah, see on meie ilus Samojeedi koer. Onju Seffi sa oled Samojeedi koer..." No ja nii iga kord  - täitsa muigama ajas. Nüüd, kui juba mitmeid kordi jalutamas oleme käinud, siis enam sellist juttu ta juurde ajanud ei ole - eks ma muidui ole talle selgitanud ka, mis on mõistlik jutt ja mis mitte :D Aga jah, nende jalutuskäikude ajal olen ka ikka inimestega vestlema sattunud - peamiselt ikka koeraomanikega. Ilmnes, et kuskil meie läheduses pidi olema ka üks pere, kus kaks samojeedi koera kasvamas. Eks ma mingil ajal ürita sinna kanti jalutama minna ja eks siis ole näha. Täitsa imelik, kuidas olen avastanud nüüd Seffiga jalutades aedades koeri, kus ma varem neid tähelegi ei pannud - nüüd aga kas Seffi märkab neid või nemad Seffit... Ja kui esialgu olid jalutamised sellised Seffi poolt hingetuks tõmbamised, siis nüüd on asi ikka oluliselt paremaks läinud. Kuigi jah, loomulikult ei saa ta veel aru, et miks teda teise koera juurde mängima ei lasta - siis võib ta isegi niutsumise kõrval ulguma hakata. Aga üldiselt on Seffi meil tasane - ei haugu ja ei ulu. Ainult siis, kui mõni asi väga kire üles kütab, siis võivad haugatused või ulgumised tulla.

Nädalavahetusel oli meil teine Seffi pesu. Ja sel korral ta juba leppis pesuga oluliselt paremini. Peale pesu andsin Seffile kondi, et ta pisut kuivaks enne föönitama hakkamist ja tundus, et selline variant töötas kõige paremini. No ja milline kenake ta pärast pesu välja nägi - nagu väike vatitupsuke :) Millegipärast ainult karva on hakanud tal päris palju tulema... Ja ma ei teagi, kuidas seda kogu aeg koristada oleks - aga õnneks nägi jõuluvana probleemi teket ette ja tõi mulle jõuluks robot-tolmuimeja. No sellega on ikka lust. Hommikul kui kodust ära läheme paneme robi (nii me teda kutsume) tööle ja koju tulles on põrandad puhtad. Ja täitsa hämmastav kui palju karvu Seffi suudab toota. Ja kui õues veel sula on, siis seda liiva ei jõua kokku pühkida...

Üks minu hea tuttav küsis minult paar päeva tagasi, kas olen ka koera võttu kahetsenud. Ja ausalt öeldes, ei ole kahetsenud. Jah, oma mugavusest olen pidanud mingil määral loobuma - nt õhtul Seffi grillmajja viimine ja hommikul sealt toomine - õues on ju külm ja päris hommikumantli väel seda ei tee. Aga no grammigi kahetsust ei ole. Praeguseks võin öelda, et terve pere on Seffiga harjunud ja ka tema meiega. Isegi oskus mängida ja osa saada on temani jõudnud. Kui alguses oli tütre ja koera vahel pisut pingeid tulenevalt sellest, et mõlemad on väiksed ning Seffi hambad on teravad, siis praeguseks võib öelda, et Seffi on aru saanud, mida võib ja mida mitte ning ka tütar on õppinud mängima ja aru saama, et mänguhoos võibki haiget saada.

No ja mõned pildid eilsest õhtust, kui pisut tegelesime kuulekus-treeninguga :)

Siin on foto, kus Seffi on koos mängukoeraga. Tõsi, see mängukutsu on kunagi tütrele kingitud ja nüüd on selle Seffi endale saanud. Ma ei teagi, kas olen sellest mänguasjast kirjutanud - sellega on Seffil eriline suhe. Hommikul kui ärkab ja tuppa tuleb, siis asub esimese asjana seda nahutama, teisalt aga tihti magab selle peal justkui kaisus. Tundub, nagu oleks armastuse-ja-vihkamise-suhe :)

Ja üks video ka kus Seffi oma lemmikuga hullab :D :

Üldiselt kui lapsed Seffiga mängivad, siis sikutamise mänge eriti ei mängita, eks ikka seetõttu, et ma ei luba. Aga no vahepeal ju võib :) Arvan, et kui kõik on ilusti kontrolli all (et osapooled viga ei saaks ja kui üks teise üle domineerima ei hakka) ja mõlemil on mängurõõmu ja lusti, siis ka see ühendab ja lähendab. Seega kõike ära keelata ei saa :)

Uus aasta uue hooga :)

Ilusat aastat!
Kui ausalt öelda, siis kartsin aastavahetust selle suure pagutamise pärast. Olen kunagi varem oma vanemate koera uusaasta ööl kodu ümbrusest otsimas käinud ja see on ikka päris nukker mälestus. Ei tahtnud, et meie Seffiga nii läheks. Paugutamised hakkasid meie kandis pihta juba jõulude paiku. Kui õues juhtusime olema, siis mõne kaugemalt kostva paugu peale Seffi ei teinud midagi - seevastu mõni teine kord, kui jälle lähemalt tulnud pauku kuulis, siis kikitas kõrvu. Õues paukude ajal olles püüdsime, et ei tee neist välja, lootuses, et ka Seffi võtab nende olemasolu kui paratamatud kaasnähtust. Niisiis, valmistusin oma mõetetes juba pikalt aasta-vahetuseks. Jätsime perega ära mõned väga toredad käigud aastavahetuse veetmiseks ja olime Seffi pärast kodus. Üksi teda ei julgenud jätta ja kaasa võtta ka poleks saanud, sest toas on tal palav ja õues võõras kohas pakude saatel ei oleks ka olnud mõeldav. Seega olimegi omakeskis kodus - ka nii oli tegelikult väga vahva! Vana-aasta viimasel päeval käisin turu peal - eesmärgiks oli veiseliha konti osta Seffile, et see talle siis vahetult enne aastavahetust kätte anda. Ja leidsingi turu pealt ühe müügikoha, kus ka veisekondid müügil olid. Kontrollisin müüja käes üle - kondid olid saetud, mitte kirvega purustatud, seega killu ohtu ei olnud. Ka veise liha oli küljes. Kilo hind oli 50 senti - igatahes see kogus mis ma sealt sain, oli väga-väga mõistliku hinna eest. Müügis oli üks suur kont selline 30 cm pikkune - ostsin selle Seffi rõõmuks, no muidugi olin ka ise jube rahul oma ostu üle. Võtsin veel pisemaid konte ka, et teine kord Seffit kondiga rõõmustada.
Aastavahetuse ajaks panime Seffi maja kõige vaiksemasse kohta - jahedasse koridori toa ja sauna vahel - seal ta siis nosis oma konti kui aasta vahetus. Meie ise olime aastavahetusel õues rakette laskmas - kui tagasi tuppa jõudsime, siis Seffi näris oma konti ja temast ei olnud küll kuidagi aru saada, et mingid paugud oleks teda seganud või häirinud :) Õue aastavahetuse ajal ei hakanud Seffit üldse kutsumagi. Ööunne läksime kõik sel ööl alles kella 3 paiku. Üldiselt ongi nii, et kuna meie pere on sellise kauem üleval olemise soonega, siis tavaliselt läheb Seffi ööseks oma koju (grillmajas) õues alles kella 12 paiku õhtul. Õhtu jooksul on ta korduvalt toas ja õues - just nii nagu tal on vaja. Kui väga lõõtsutama hakkab, siis läheb jälle õue ja eks seal on nii nagu ta ise soovib, kas toimetab ringi või magab ukse juures. Hommikuti on Seffil äratus tööpäevadel kella 7 ajal ja puhkepäevadel kuskil kella 9:30 ajal (tõsi, oleme pika unega, aga eks ta pea meie perega kohanema).

Aasta lõpus sai Seffile tehtud teine vaktsineerimine ja nüüd paar päeva tagasi ka marutaudi vaktsiin. Kui nüüd arsti kaalu uskuda, siis nädalaga võttis Seffi peaaegu kilo kaalus juurde. Kaal on tal siis juba varsti pea 16 kg. No vot ei teagi, kas see on reaalne või mitte aga eks kuidagi pea ju see suure koera kaal ka tulema ja kasvu lisanduma.  Nüüd, kui marutaudi vaktsiin tehtud on, on Seffi ka lemmikloomaregistrisse kantud. Mis mind natuke häiris, oli asjaolu, et pidin lemmikloomaregistri kannet ise arstilt küsima. Esmalt tegi ta küll sellist nägu, nagu tahaksin ilmvõimatut aga kui juttu edasi viisin, et kande minu teada saab teha vaid looma-arst peale marutaudi vaktsiini tegemist, kutsus arst oma abilise (assitendi), kes kohe teadis, et mida ja kuhu tuleb kanda. Khm - eeldasin, et arst ise teeb kande ilma minu küsimata - võibolla oli see minu vale eeldus... Igatahes sai Seffiga asi korda ja tegelikult muu ei olegi tähtis. Järgmine vaktsineerimine nüüd siis alles aasta pärast. Seffiga olemegi autoga seni sõitmas käinud vaid mõned korrad, kui oleme arsti juurde läinud. Lisaks veel paar päeva tagasi, kui toimus kohtumine Seffi kasvatajaga ja teiste pesekonna kutsikatega.

Eile kui hakkasime minu vanemate juurde minema ja Seffile rihma kaela panime, keeldus ta väravast välja tulemast - ju ta kartis, et arsti juurde on jälle minek... kuigi viimane kord arsti juures midagi hullu ei olnud ja minu arvates on kliinikus tehtud ka süstid kõik selliselt, et mingid niuksatust pole tulnud. Ka mingeid muid ilminguid ei ole ma Seffi käitumises täheldanud - aga kes see tema pisikesse hinge näeb, mida tema seal mõtleb või tunneb... Minu vanematel on aias ka koer - täitsa krantsi tõugu ja tore sõbralik sell. Kutsikas ta enam pole - koer oma parimas eas:) Kui vanemate juurde jõudsime, nägin esmalt oma üllatuseks, et tänaval jalutas veel üks Samojeedi koer - ta oli küll juba suurem kui kutsikas, kuid kuna ma varem teda jalutamas sealkandis näinud ei olnud, eeldan, et on ikka noor koer. Sel korral mul tema perenaisega vestelda ei õnnestunud, küll siis teine kord jõuab:) Aga minu vanemate aias oli Seffi julge ja nii tohutut entusiasmi täis - ju uued lõhnad ja olukord ajasid ta elevusse. Kuna meil endil oli perekondlik sündmus, mida toas tähistada ja pikalt õues kahe koera kohtumist ei saanud jälgida, siis sel esimesel kohtumisel neid kahte nelja-jalgset veel kokku ei lasknud. No nii igaks juhuks. Kuna vanemate koer on oma aedikus, siis nuuskisid nad üksteist läbi aiavõre. Aga küll see müramine tuleb neil peatselt ka. Toas käis Seffi ka tiiru ära. Aga kuna ta oli uuest kohtast nii elevuses, siis ringi rahmeldamisest ainult lõõtsutas nii et otsustasime teda rohkem õues hoida. Seal oli tal hea olla - sõber ka seltsiks...

Nagu juba mainisin toimus meil paar päeva tagasi kohtumine Seffi õdede ja vennaga ning lisaks ühines veel üks vahva 9 kuu vanune Samojeedi koer. Jalutasime metsavahel loodusradadel ja väga vahva oli. Alguses pelgasin metsa minekut, kuna Seffil veel ei olnud sel ajal marutaudi vaktsiini tehtud (4 nädalat võtab aega immuunsuse saavutamine). Kuid peale Seffi ema kasvatajaga rääkimist otsustasin ikkagi minna. Ja tõesti vahva oli :) Vaevalt, et Seffi ise aru sai, et need teised karvapallid olid seal tema enda perekond :) Päris mitu tundi jalutasime metsas - koerad olid ka ikka täitsa läbi jooksmisest, mängimisest - ka läbitud distants oli nende jaoks parajalt suur. Koju jõudes ei jõudnud Seffi käppagi liigutada, vaid magas paar tundi ja siis sõi.
Enne seda päeva, kui metsas jalutamas käisime, käis Seffi koos minu tütre ja mehega väikest jalutustiiru kodu ümbruses tegemas. Ja võib öelda, et ta jalutab pärsi ilusasti. Aga eks seda harjutamist peab ikka üha rohkem tegema...