Uus aasta uue hooga :)

Ilusat aastat!
Kui ausalt öelda, siis kartsin aastavahetust selle suure pagutamise pärast. Olen kunagi varem oma vanemate koera uusaasta ööl kodu ümbrusest otsimas käinud ja see on ikka päris nukker mälestus. Ei tahtnud, et meie Seffiga nii läheks. Paugutamised hakkasid meie kandis pihta juba jõulude paiku. Kui õues juhtusime olema, siis mõne kaugemalt kostva paugu peale Seffi ei teinud midagi - seevastu mõni teine kord, kui jälle lähemalt tulnud pauku kuulis, siis kikitas kõrvu. Õues paukude ajal olles püüdsime, et ei tee neist välja, lootuses, et ka Seffi võtab nende olemasolu kui paratamatud kaasnähtust. Niisiis, valmistusin oma mõetetes juba pikalt aasta-vahetuseks. Jätsime perega ära mõned väga toredad käigud aastavahetuse veetmiseks ja olime Seffi pärast kodus. Üksi teda ei julgenud jätta ja kaasa võtta ka poleks saanud, sest toas on tal palav ja õues võõras kohas pakude saatel ei oleks ka olnud mõeldav. Seega olimegi omakeskis kodus - ka nii oli tegelikult väga vahva! Vana-aasta viimasel päeval käisin turu peal - eesmärgiks oli veiseliha konti osta Seffile, et see talle siis vahetult enne aastavahetust kätte anda. Ja leidsingi turu pealt ühe müügikoha, kus ka veisekondid müügil olid. Kontrollisin müüja käes üle - kondid olid saetud, mitte kirvega purustatud, seega killu ohtu ei olnud. Ka veise liha oli küljes. Kilo hind oli 50 senti - igatahes see kogus mis ma sealt sain, oli väga-väga mõistliku hinna eest. Müügis oli üks suur kont selline 30 cm pikkune - ostsin selle Seffi rõõmuks, no muidugi olin ka ise jube rahul oma ostu üle. Võtsin veel pisemaid konte ka, et teine kord Seffit kondiga rõõmustada.
Aastavahetuse ajaks panime Seffi maja kõige vaiksemasse kohta - jahedasse koridori toa ja sauna vahel - seal ta siis nosis oma konti kui aasta vahetus. Meie ise olime aastavahetusel õues rakette laskmas - kui tagasi tuppa jõudsime, siis Seffi näris oma konti ja temast ei olnud küll kuidagi aru saada, et mingid paugud oleks teda seganud või häirinud :) Õue aastavahetuse ajal ei hakanud Seffit üldse kutsumagi. Ööunne läksime kõik sel ööl alles kella 3 paiku. Üldiselt ongi nii, et kuna meie pere on sellise kauem üleval olemise soonega, siis tavaliselt läheb Seffi ööseks oma koju (grillmajas) õues alles kella 12 paiku õhtul. Õhtu jooksul on ta korduvalt toas ja õues - just nii nagu tal on vaja. Kui väga lõõtsutama hakkab, siis läheb jälle õue ja eks seal on nii nagu ta ise soovib, kas toimetab ringi või magab ukse juures. Hommikuti on Seffil äratus tööpäevadel kella 7 ajal ja puhkepäevadel kuskil kella 9:30 ajal (tõsi, oleme pika unega, aga eks ta pea meie perega kohanema).

Aasta lõpus sai Seffile tehtud teine vaktsineerimine ja nüüd paar päeva tagasi ka marutaudi vaktsiin. Kui nüüd arsti kaalu uskuda, siis nädalaga võttis Seffi peaaegu kilo kaalus juurde. Kaal on tal siis juba varsti pea 16 kg. No vot ei teagi, kas see on reaalne või mitte aga eks kuidagi pea ju see suure koera kaal ka tulema ja kasvu lisanduma.  Nüüd, kui marutaudi vaktsiin tehtud on, on Seffi ka lemmikloomaregistrisse kantud. Mis mind natuke häiris, oli asjaolu, et pidin lemmikloomaregistri kannet ise arstilt küsima. Esmalt tegi ta küll sellist nägu, nagu tahaksin ilmvõimatut aga kui juttu edasi viisin, et kande minu teada saab teha vaid looma-arst peale marutaudi vaktsiini tegemist, kutsus arst oma abilise (assitendi), kes kohe teadis, et mida ja kuhu tuleb kanda. Khm - eeldasin, et arst ise teeb kande ilma minu küsimata - võibolla oli see minu vale eeldus... Igatahes sai Seffiga asi korda ja tegelikult muu ei olegi tähtis. Järgmine vaktsineerimine nüüd siis alles aasta pärast. Seffiga olemegi autoga seni sõitmas käinud vaid mõned korrad, kui oleme arsti juurde läinud. Lisaks veel paar päeva tagasi, kui toimus kohtumine Seffi kasvatajaga ja teiste pesekonna kutsikatega.

Eile kui hakkasime minu vanemate juurde minema ja Seffile rihma kaela panime, keeldus ta väravast välja tulemast - ju ta kartis, et arsti juurde on jälle minek... kuigi viimane kord arsti juures midagi hullu ei olnud ja minu arvates on kliinikus tehtud ka süstid kõik selliselt, et mingid niuksatust pole tulnud. Ka mingeid muid ilminguid ei ole ma Seffi käitumises täheldanud - aga kes see tema pisikesse hinge näeb, mida tema seal mõtleb või tunneb... Minu vanematel on aias ka koer - täitsa krantsi tõugu ja tore sõbralik sell. Kutsikas ta enam pole - koer oma parimas eas:) Kui vanemate juurde jõudsime, nägin esmalt oma üllatuseks, et tänaval jalutas veel üks Samojeedi koer - ta oli küll juba suurem kui kutsikas, kuid kuna ma varem teda jalutamas sealkandis näinud ei olnud, eeldan, et on ikka noor koer. Sel korral mul tema perenaisega vestelda ei õnnestunud, küll siis teine kord jõuab:) Aga minu vanemate aias oli Seffi julge ja nii tohutut entusiasmi täis - ju uued lõhnad ja olukord ajasid ta elevusse. Kuna meil endil oli perekondlik sündmus, mida toas tähistada ja pikalt õues kahe koera kohtumist ei saanud jälgida, siis sel esimesel kohtumisel neid kahte nelja-jalgset veel kokku ei lasknud. No nii igaks juhuks. Kuna vanemate koer on oma aedikus, siis nuuskisid nad üksteist läbi aiavõre. Aga küll see müramine tuleb neil peatselt ka. Toas käis Seffi ka tiiru ära. Aga kuna ta oli uuest kohtast nii elevuses, siis ringi rahmeldamisest ainult lõõtsutas nii et otsustasime teda rohkem õues hoida. Seal oli tal hea olla - sõber ka seltsiks...

Nagu juba mainisin toimus meil paar päeva tagasi kohtumine Seffi õdede ja vennaga ning lisaks ühines veel üks vahva 9 kuu vanune Samojeedi koer. Jalutasime metsavahel loodusradadel ja väga vahva oli. Alguses pelgasin metsa minekut, kuna Seffil veel ei olnud sel ajal marutaudi vaktsiini tehtud (4 nädalat võtab aega immuunsuse saavutamine). Kuid peale Seffi ema kasvatajaga rääkimist otsustasin ikkagi minna. Ja tõesti vahva oli :) Vaevalt, et Seffi ise aru sai, et need teised karvapallid olid seal tema enda perekond :) Päris mitu tundi jalutasime metsas - koerad olid ka ikka täitsa läbi jooksmisest, mängimisest - ka läbitud distants oli nende jaoks parajalt suur. Koju jõudes ei jõudnud Seffi käppagi liigutada, vaid magas paar tundi ja siis sõi.
Enne seda päeva, kui metsas jalutamas käisime, käis Seffi koos minu tütre ja mehega väikest jalutustiiru kodu ümbruses tegemas. Ja võib öelda, et ta jalutab pärsi ilusasti. Aga eks seda harjutamist peab ikka üha rohkem tegema...