No nii tõesti, lund ei ole meie kodukandis enam ammu näha. See, mis veel kuskil helendab või et siis mustab, siis seda küll enam ammu lumeks pidada ei saa.... Päris kahju. Seevastu said lapsed veel eelmisel nädalal Otepää külje all kelgutada - lund oli 30cm kandis. Seffi tol korral kaasas käia ei saanud, küll aga viimast lund sai ta nautida luha-peal, kus heina ja kõrkjate vahel mõned üksikud lumelaigud vaheldust pakkusid. Selle jalutuskäigu, õigemini öeldes viist jooksukäigu, võttis ette meie pereisa, kes nautis kutsaga koos-olemist :) Mõned pildid ka sellest:
Need on siis selle aasta viimase lumega pildid meie-kandis (tehtud täpselt nädal tagasi), sest selleks aastaks ongi vist lumega jäädavalt kõik... Tahaks loota, et
maa läheb kiirelt kuivaks ja see kohutav porine aeg peagi lõppeb... Toas
koridoris on stabiilselt põrandalapp, et koridori põrand koheselt peale
koera tuppa tulekut puhtaks tõmmata. Jube tüütu. Kuigi mul enda
lapsepõlves on ju mitu koera olnud ja kokkupuuted nendega, siis reaalne
koera järel koristamine on tulnud meelde alles nüüd, kui ma ise oma kodu
korrasoleku eest vastutan :) Teisalt, eks unistus koerast oli niipalju
suur, et kunagised mälestused kohustustest lihtsalt kahvatusid :) ...
aga tegelikkuses pole hullu, kõik on ületatav!
Üle-üle-eile õhtul käisin Seffiga jalutamas. Temperatuur oli selline 0 ja -1 ringis, nii et tohutut pori väljas ei olnud. Kui väga porise ilmaga käia jalutamas, siis pritsib porist üsna kiiresti Seffil kõhualune poriseks ja märjaks ja see vaatepilt on ikka täitsa kole. Aga jalutamisest... et vaadata, kuidas Seffil kuulekusega on, ja kas ta on ka vahepeal ka targemaks saanud, valisin jalutamistee sellise, et võimalikult palju teisi koeri ette satuks. Olin kohe väga üllatunud, kui nägin, et Seffi peab minuga sammu ja aedadele lähenedes, kus teised koerad olid, ta kohe pööraseks ei läinudki. Aga rihmadest. Kaelarihmaks on Seffil nn poomisrihm (see kõlab minu arvates ikka väga-väga halvasti...), mis tõmbub automaatselt seda rohkem ümber koera kaela pingule, mida rohkem koer soovib ära tõmmata. Kaelarihma külge käib u 1,5 meetri pikkune kummikattega rihm. Ega ma ise rihma valikul spetsialist ei olnudki. Kaelarihma saime kaasa kingitusena kasvatajalt ja jalutamise rihma ostsin loomapoest. Loomapoes müüja soovitas, et kutsikale üle 1,5 meetri pikkust rihma ei ole mõtet osta, kuna muidu läheb ta liiga kaugele ja teda on raske ohjata. Kummikattega rihma soovitas müüja just seepärast, et seda on lihtsam käes hoida - ei libise nii kergelt kui helkurkattega jalutusrihmad. Flexirihmasid (need mis on rullikuga plastikümbrise sees ja millega on võimalik koera kaugemale ja lähemale lasta) nii suurte ja tugevate koerte, nagu on samojeedi koerad, ei soovitata üldse.
... selline on siis näiteks üks flexirihm.
Minul on rihmadest siis sellised:
... see on poomisrihm - tõsi mul on küll selline, mille kaela ümber olevat laiust saab ka veel reguleerida kas kitsamaks või laiemaks, sest alguses on ju kutsikas nii pisike, et täiskasvanud koera kaelarihm ei sobi kohe mitte. Ja jalutamiseks on mul selline rihm:
Selline ilus roosa ongi meil - tõsi ka kaelarihm on meil täitsa roosa - nagu tüdrukule ikka sobilik :) Ja seda rihma võin tõesti kiita, hea tugev ja mugav käsitlemiseks ning kutsika treenimiseks.
Olen õpetanud Seffit jalutamas käima kahel viisil. Esiteks, et ta kõnnib minust eespool ja rihm on suhteliselt vabalt ja ei ole pingul. Selleks on mul kaks varianti: käsklus "ei tõmba" ja kui sellest ei piisa siis ka järsk rihmast tagasitõmme. Igal juhul on tema teadvusesse jõudnud juba ainult häälega suunamine ja alati ei ole vaja rihma tõmbamisega lisasignaali anda. See rihmas tagasitõmbamine tundub pisut karmi võttena, ent see on veel hullem, kui vaadata jalutavaid ja mitte alluvaid koeri... Teine jalutamise variant on meil selline, et Seffi kõnnib minust vasakul ja on suhteliselt lühikese rihmapikkuse juures - nii umbes 70 cm minu käest kuni tema kaelarihmani. Ja jalutame nii, et rihm on ikkagi lõdvas asendis. Esimesel korral kui sellist jalutamist proovisin, siis oli vasak käsi ikka lõpuks täitsa krambis :) Aga praeguseks olen juba jõudnud lõdva rihma faasi - kasutan käskluseid "kõrval", "ei tõmba" ja kui väga vaja siis ka rihmast Seffi tagasi sikutades. Üldiselt selle viimase jalutamiskäigu põhjal võin öelda, et juba ka minust vasakul lühikese rihmaga jalutades piisab vaid teda häälega juhtides ja pole vajagi alati teda rihmas sikutades märku anda ja suunata.
Seega viimasel korral kui jalutasime ja haukuvatest-pöörastest koertest möödusime, et oli näha, et Seffil on sisemine võtlus ja soov oleks tormata kohe mängima. Kuid ta oli tubli ja suutis end siiski tagasi hoida ja käitus täitsa ilusti. Pidin teda küll korrale kutsuma ja appi võtma ka käskluse "ei", kuid üldjoontes allus ta väga ilusti ja tema teise koera poole tõmbamise soov oli vähene võrreldes varasemaga. Eks tuleb seda jalutamist ja teiste koerte läheduses käitumise kontrollimist veel harjutada - aga noh, meie kutsu pole ju veel isegi 6-kuu vanune ju :) Noh tegelikult, kuna ta on 29. augustil sündinud ja sellel veebruaril jäi 29 kuupäev vahele, siis tänaseks on ta ikkagi juba 6 kuud vana :) - üleöö, sõna otseses mõttes!
Aga mõneks ajaks tundub, et on jalutamised vähemalt kodu ümbruses, on lõppenud. Seda seetõttu, et üle-eile õhtul, kui tütar Seffiga toas mängis, ütles ta järsku: emme, vaata Seffil on kõhu all karvad verised. No täiesti sokk saabus :) Ja oligi nii, et Seffil oli esimene jooksu-aeg alanud. Olin oma mõtetes valmistunud, et esimene jooksuaeg on 9 kuu kuni aasta vahelises vanuses aga nüüd, veel enen kui ta pole veel kuue kuu vanunegi... no tore üllatus küll :) Aga eks loodus teeb oma töö ja eks see varajane kevad ole ka oma rolli mängimas... Eelmisel korral, kui meie kenneli kasvatajaga kohtusime ja põhjalikult karvahoolduse küsimusi lahkasime, siis oli meil jutuks ka esimene jooksuaeg. Olin valmis, et kui see aeg kätte hakkab jõudma, siis saabuvad kutsa käitumises muutused, mis viitavad jooksuaja algusele: nt nuuskimine, tihe pissimine väga suur huvi väljaspool kodu, närvilisus jne. No ja sel korral Seffil ei mingeid selliseid ilminguid... kohe mitte midagi. Aga ju see esimene kord oli ka Seffile endale ootamatu :) Lugesin internetiavarustest, et mõnel puhul pidi see esimene jooksuaeg ka märkamatuks peremehele jääma. No õnneks me ikka märkasime, sest need koerad, kellega ta senimaani koos mängimas on käinud nii maal kui minu ema-isa juures, on isased koerad. No ja üllatust väikeste värviliste karvapallide näol nüüd küll ei sooviks :) Seega on Seffil möödas lõbus aeg õues elamise näol - peale jooksuaja märkamist on ta oma ööd veetnud saunaruumide juures dussiruumis, kus ruumi aken on lahti ja tal hea jahe. Koht on talle valitud selline, et ta oma käppade ja hammastega ruumi sisemust ära ei lõhuks ja lisaks et tal ka hea jahe oleks. Eks jah, tal vähe ruumi seal ole, aga midagi pole parata.... parem karta kui kahetseda. Vestlusest kenneli perenaisega selgus, et ka Seffi emal ja ühel Tallinnas elaval õel olevat ka jooksuaeg alanud - võibolla on varajane kevad oma rolli mängimas või siis ikkagi geneetika. Võta sa kinni. Jooksuaeg on tüütu aga teist pidi on minu jaoks oluliselt hirmutavam see, et jooksuaeg võtab koera kasvu kinni. Seega meie pisike Seffi statistika järgi enam suurt kõrgemaks ei kasva. Seffi ema on 51 cm turjakõrgusega. Samojeedi koerte emaste koerte turja kõrguse tõustandardiks on 50 kuni 56 cm. Turja kõrgust mõõdetakse esikäppade turjal asuva kondi juurest. Üritasime Seffi turja kõrgust mõõta. Meie saime tema praeguseks kõrguseks 50,5 cm - ma pole selles mõõdetud tulemuses väga kindel... igatahes tundub ta päris pisike :) ja kasvu võiks nüüd peale jooksuaja algust juurde visata maksimaalselt paar sentimeetrit, mis tähendab, et temast tuleb väiksemat kasvu koer :) Aga eks ta ema ole ka pisemat kasvu :)
Kuna jooksuaja teema on väga värske, siis pole ma veel saanud ennast täiesti kurssi viia kõikide toodetega, mida koertele selleks ajaks pakutakse. Olen kuulnud kaitsvatest pükstest aga ka lõhna vähendavatest aerosoolidest. Kuna meil toas vaipu maas ei ole, siis praegu veel nimetatud toodete vastu huvi pole tundma hakanud. Aga eks elu näitab, kuidas sellega olema saab...
No nii, ja nüüd tuleb meil siis üle elada järgmised kolm nädalat jooksuaega ja loota, et ühtegi äprdust ei juhtu.... aga me ju oleme hoolikad :) nii et vaevalt et midagi juhtuda saaks. Igal juhul, ilusat kevade algust ja palju päikselisi ilmasid :)
