Koolitüdruk Seffi

Meil siis sellised lood nüüd, et käime Seffiga koolis. Esialgu küll mitte nö grupitrennis, vaid Seffi koos oma õdedega eratreeneri Marika juures. Mulle väga meeldisid Marika õpetussõnad ja tema lähenemine. Ta oli ühelt poolt nii rahulik, õpetlik kui ka teisalt näitas välja konkreetsust. Hakkame korra nädalas temaga kohtumas käima. Esimesel korral vaatasime üle kuulamise ja kuuletumise. Kuigi meie Seffi on väga hea õppija ja oskab käsu peale istuda, lamada (no see ei tule veel alati välja) ja käppa anda, olid Marika näpunäited koerale korralduste andmiseks vägagi olulised. Näiteks see, et ei ole mõtet koerale käsklust anda, siia või istu, kui koera tähelepanu on mujal. Esmalt tuleb koera tähelepanu endale saada ja siis alles tegutseda. Ju ma alatedlikult olen ikka seda võtet ka kasutanud, kuid teadlikult kindlasti mitte. Nüüd saan aru, et pole mõtet niisama mingeid sõnu lehvitada ja see on vaid asjatu auru välja elamine. Peale istumise ja lamamise proovisime ka enda juurde kutsumist. Kuna koeri oli meil grupis ju täitsa palju, siis neid kes mõtte mujale viisid oli olemas. Aga tegelikult said kõik kutsud suurepäraselt hakkama oma perenaise juurde jooksmissega, kui teda kutsuti - vaatamata mängukaaslaste kutsetele:)
Jalutamas oleme ka usinalt käinud. Eile võtsime kogemata isegi liiga pika jalutuskäigu ette - mingi 1,5 tundi järjest kindlasti jalutasime. No, ja ütleme nii, et tählepanu puudust Seffiga jalutades ei ole :) Esimesel korral kui tütar ka jalutamisel kaasas oli, siis iga vastutuleva inimese juures seletas ta tähtsa häälega " jah, see on meie ilus Samojeedi koer. Onju Seffi sa oled Samojeedi koer..." No ja nii iga kord  - täitsa muigama ajas. Nüüd, kui juba mitmeid kordi jalutamas oleme käinud, siis enam sellist juttu ta juurde ajanud ei ole - eks ma muidui ole talle selgitanud ka, mis on mõistlik jutt ja mis mitte :D Aga jah, nende jalutuskäikude ajal olen ka ikka inimestega vestlema sattunud - peamiselt ikka koeraomanikega. Ilmnes, et kuskil meie läheduses pidi olema ka üks pere, kus kaks samojeedi koera kasvamas. Eks ma mingil ajal ürita sinna kanti jalutama minna ja eks siis ole näha. Täitsa imelik, kuidas olen avastanud nüüd Seffiga jalutades aedades koeri, kus ma varem neid tähelegi ei pannud - nüüd aga kas Seffi märkab neid või nemad Seffit... Ja kui esialgu olid jalutamised sellised Seffi poolt hingetuks tõmbamised, siis nüüd on asi ikka oluliselt paremaks läinud. Kuigi jah, loomulikult ei saa ta veel aru, et miks teda teise koera juurde mängima ei lasta - siis võib ta isegi niutsumise kõrval ulguma hakata. Aga üldiselt on Seffi meil tasane - ei haugu ja ei ulu. Ainult siis, kui mõni asi väga kire üles kütab, siis võivad haugatused või ulgumised tulla.

Nädalavahetusel oli meil teine Seffi pesu. Ja sel korral ta juba leppis pesuga oluliselt paremini. Peale pesu andsin Seffile kondi, et ta pisut kuivaks enne föönitama hakkamist ja tundus, et selline variant töötas kõige paremini. No ja milline kenake ta pärast pesu välja nägi - nagu väike vatitupsuke :) Millegipärast ainult karva on hakanud tal päris palju tulema... Ja ma ei teagi, kuidas seda kogu aeg koristada oleks - aga õnneks nägi jõuluvana probleemi teket ette ja tõi mulle jõuluks robot-tolmuimeja. No sellega on ikka lust. Hommikul kui kodust ära läheme paneme robi (nii me teda kutsume) tööle ja koju tulles on põrandad puhtad. Ja täitsa hämmastav kui palju karvu Seffi suudab toota. Ja kui õues veel sula on, siis seda liiva ei jõua kokku pühkida...

Üks minu hea tuttav küsis minult paar päeva tagasi, kas olen ka koera võttu kahetsenud. Ja ausalt öeldes, ei ole kahetsenud. Jah, oma mugavusest olen pidanud mingil määral loobuma - nt õhtul Seffi grillmajja viimine ja hommikul sealt toomine - õues on ju külm ja päris hommikumantli väel seda ei tee. Aga no grammigi kahetsust ei ole. Praeguseks võin öelda, et terve pere on Seffiga harjunud ja ka tema meiega. Isegi oskus mängida ja osa saada on temani jõudnud. Kui alguses oli tütre ja koera vahel pisut pingeid tulenevalt sellest, et mõlemad on väiksed ning Seffi hambad on teravad, siis praeguseks võib öelda, et Seffi on aru saanud, mida võib ja mida mitte ning ka tütar on õppinud mängima ja aru saama, et mänguhoos võibki haiget saada.

No ja mõned pildid eilsest õhtust, kui pisut tegelesime kuulekus-treeninguga :)

Siin on foto, kus Seffi on koos mängukoeraga. Tõsi, see mängukutsu on kunagi tütrele kingitud ja nüüd on selle Seffi endale saanud. Ma ei teagi, kas olen sellest mänguasjast kirjutanud - sellega on Seffil eriline suhe. Hommikul kui ärkab ja tuppa tuleb, siis asub esimese asjana seda nahutama, teisalt aga tihti magab selle peal justkui kaisus. Tundub, nagu oleks armastuse-ja-vihkamise-suhe :)

Ja üks video ka kus Seffi oma lemmikuga hullab :D :

Üldiselt kui lapsed Seffiga mängivad, siis sikutamise mänge eriti ei mängita, eks ikka seetõttu, et ma ei luba. Aga no vahepeal ju võib :) Arvan, et kui kõik on ilusti kontrolli all (et osapooled viga ei saaks ja kui üks teise üle domineerima ei hakka) ja mõlemil on mängurõõmu ja lusti, siis ka see ühendab ja lähendab. Seega kõike ära keelata ei saa :)