Külaliste päev...

Eile oli meil külaliste päev - Seffi jaoks esimest korda tulid külalised (tõsi, korra varem on käinud meil minu vanemad külas, aga koos lastega külalised olid esmakordselt). Võib öelda, et väga vahva oli, mis sest mina suuremat osa aega külalistega koos veeta ei saanud (rahvusvaheline eraõigus hõivas minu päeva). Aga see-eest oli lastel ja kutsu-beebil vahva. Ma tegelikult juba väga ootan seda päeva, mil saaksime minna juba jalutama ja teda külla kaasa võtta - aga ega see aeg ka kaugel ei ole enam :) Kui vaktsiinid tehtud, saame vabalt igal pool liikuda, võibolla julgeme natuke tänavale minna juba varemgi...
Täna öösel oli esimene öö, kus magasin sauna-eesruumis kutsiga nii, et ta oli piirde taga. Oi seda tranglit, mida ta alguses tegi - talle kohe üldse ei meeldinud teamine, et ta ei saa minna sinna, kuhu soovib. Tundub, et oli öösiti ikka harjunud madratsi peale kerra tulema, sest muidu ta end ju nii ahistatuna poleks tundnud :) - aga küll harjub ära. Terveks päevaks veel üksi õue ei julge teda jätta - veel vähem ööks. No ja magamine jahedas ruumis oli minu jaoks nagu ikka - sada tekki, riided ja kindad - sel korral mütsi polnud vajagi, sest niipalju soojem oli :) - nagu üks väga armas tuttav mulle ütles, et olen ikka täitsa kutsa-emme. Aga no kuidas teisiti, ta on ju minu (meie) beebi. Ja ikka tasa ja targu tuleb uue kohaga kohaneda. Öösiti enam niutsumist ei ole - kui siis ehk korra öö jooksul aga seda ka vaid nö kontroll-niutsuga, kas ikka on pimedas toas veel keegi olemas. Häält kuuldes magab kuts edasi :) nagu eeskujulik beebi :)
Hea meel on mul selle üle, et oleme suutnud Seffi hoida ülemisele korrusele minemast. Üks asi on see, et trepp on ohtlik aga teisalt on hea, kui ta on piiratud ruumi peal, kus on teda lihtsam kontrollida (mis läheb suhu, mis läheb ribadeks...). Maja terrassi ja eesukse trepi juurest kalpsab Seffi juba täitsa ilusti ja ei koperda üldse - kartisn seda trepi asja väga. Aga tundub, et ta on hea kohaneja ja kiirelt võtab õppust.
Õppuse võtmisest rääkides - saab juba aru kui öelda talle "ei" - no vähemalt, kui mina talle ütlen, et hommikumantlit ja saapaid närida ei tohi. Kuulab täitsa  hästi. Aga lastega on teine teema - nende "ei" on Seffile nagu hane selga vesi :D aga eks selle teemaga tuleb veel tööd teha....

Ülepäeviti oleme tegelenud Seffi harjamisega. Võib öelda, et vaimustunud ta sellest just ei ole. Aga et teda sellega harjutada, on vaja ka seda teha :)

Foto on tehtud eile õhtul Seffi meelispaigas kiiktooli all :) Aga kauaks seda kiiktooli meil enam ongi? - vist mitte väga pikaks ajaks, sest usin töö selle hävitamise osas käib. Ja siinkohal pean mainima, et mina ei hävita kiiktooli, vaid Seffi ja tema teravad hambad teevad seda. Eks me keelame ka, aga igal hetkel ju jaole ei saa - teisalt on nagunii juba tegu sellise esemesega, mis vana ja väsinud on:)

Aga jah nunnutamist on meil palju aga töövõidu oleme saavutanud - toidu-streik on üle  läinud ja krõbinad ilma konservita on menüüs. Juhhuu!

 

Selline video siis sai esimesel kodu-päeval tehtud.

Peaaegu oleksin unustanud - üks teine, väga armas sõber ütles mulle, et Seffi on minu näoga (moodi) - ma igaks juhuks ei täpsustanud edasi, mida ta sellega väga täpselt mõtles. Jätan vaba tõlgendamise endale - ju ma olen siis sama armas :) kui Seffi.... Seda on hea teada.... ja just seetõttu magan ka kindad käes ja saja tekiga kui vaja... no me olme ju ühte moodi ja üks pere ja  kui tema jaoks on nii veel vaja, siis nii ongi täpselt vaja olla :)