Meie esimesed viis päeva

Uskumatu aga tõsi, meie peres on pisike beebi - pisike kutsubeebi :) Tema tulekut ootasime nii kaua - tegelikult võib vist öelda, et mina ootasin väga kaua ja ehk kõige rohkem. Mõte, et meie kodus võiks olla kunagi pere lemmikuna koer, oli mul juba ammu. See, mis tõugu ta olema peaks, see teadmine oli mul ka juba päris ammu. Aga konkreetne teadmine, et nüüd on aeg küps kutsika võtmiseks, tuli umbes aasta tagasi...
Mõtlesin olla innovatiivne ja panna meie pere kutsikaga koos kasvamisest siia blogisse kirja meie tegemised - näis, mis sellest mõttest saab :)
Igal juhul on meie karvakera meie kodus kasvanud juba viimased viis päeva. Tundub, et ta on meid omaks võtnud ja päris hästi siin kohanenud. Tõsi, väike konserv krõbinatele maitseks on juba kutsale kõhtu läinud, kuid peamine on see, et ta söönud oleks. Täna suurem osa söögikordi konservi maitseks peale pole pannud - vaatame kui kaua see toidu-streik siis kestab :) Esimene söögikord on mul nii ehedalt meeles - pisikesel oli kõht tühi aga suur kurbus hinges nii et nuttis ja sõi sama-aegselt....
Umbes teisel päeval kadusid kutsal päevased ema ja õdede-vendade otsimised.
Öiste magamistega on nii, et esimesel ööl olin mina meie beebiga. Võib öelda, et see oli päris väsitav öö - ei ole ju harjunud iga natukese aja tagant ärkama. Magasin madratsil all korrusel kutsa juures. Kutsu-beebil oli vist palav ja peale selle et iga mõne aja tagant niutsus siis mitte-magamise ajal otsis endale ka tegevust närimise ja mängimisega....  Aga ööst sai kiirelt hommik... Teisel ööl oli mees; kolmandal poeg. Neljanda öö võtsin enda kanda ja kolisime kutsuga sauna-eesruumi kus õhutemperatuur oli vast 10 kraadi. Väga hea  oli magada. Kui seni on kuts toas otsinud igal võimalikul hetkel külma kohta, siis siis tundus, et seal oli talle paras temperatuur. Mina muidugi magasin riietega, nelja tekiga, müts peas ja kindad käes. Ülimõnus oli. Nagu karuott - kevadeni välja oleks nii tahtnud põõnata. Sel ööl tegi meie beebi vaid mõned niutsud - kui kuulis mu häält, siis säi kohe rahulikuks ja nii hommikuni välja.
Jah, tegu on õuekutsuga, kellel on karv nii paks, et käreda pakasega külm ei hakka. Praeguseks, selle viie päevaga on kutsu harjunud ka üks õues olema. Aed on suur ja eks väike hirm ole, et kuhu ta küll oma pisikese mõistusega läheb, kui õues üksi on.... aga senimaani on ta ilusti hakkama saanud. Kui igav hakkab, siis tõmbab kerra ja jääb magama - ilusad kuivad ilmad on ka olnud... paari kraadi külma (öösel rohkem) nii et märga pole karta. Mees ehitas grillmaja ette pisikese aediku nii et üritame, et kutsubeebi magaks ühe une õues katuse-all oma pesas. Kui häda peale tuleb, siis saab ta välja tulla ja oma asja ära ajada. Aga eks selle asja harjutamisega läheb veel aega. Ka aedik on meil valmimas.... aga see on juba väga kauge tuleviku muusika.

Ja lapsed - kõige rohkem on kutsust vist sillas Jonts. Marxil veidi teised huvid juba aga osavõtlik on ta sellegi poolest. Ja eks me suured nunnutame teda ikka ka  :) Eriti aktiivne on kuts õues olles ja õhtuti 9-10 ajal - siis tõmbab tuurid kohati nii üles, et terve maailm võiks ärgata...
Meie armas väike karvapall :)

Peale seda, kui olime pesakonnast kutsu välja valinud.... nelja nädala vanuselt...

.... ja peale kutsu-beebi saabumist paar nädalat hiljem:)

Mitu päeva mõtlesime, kuidas me kutsu-beebit kutsuma hakkame. Üks laps tahtis ühte nime, teine teist - ei saa ju kedagi eelistada. Ja passi-nimi on pikk: sellega kutsuda ka keeruline :) Marx tahtis kutsu nimeks Sessi ja Jonts Sofi. Kompromissina tundus mõlema lapse valitud nimest kokku genereeritud nimi: Seffi :) Lisaks on nimi minu arvates seotud ka kutsu päris-emme nimega läbi "f" tähe.... Ja tupsuks ja kaisuks kutsume teda ka :D