Korraks on hakanud tunduma, et mis siia kirja saab, see tegelikus elus pöördub vastupidiseks :) Kui just jõudsin kirjutada, et ei mingit kaevetegevust siis juba samal päeval aedikus oli korraldatud õppepäev "kuidas põgeneda kaevamise abil". Ütleme nii, et õnneks ei olnud midagi hullu ja auguke oli väike. Ju Seffi sai ise ka aru, et sellise augu tegemine teda eriti kaugele ei vii ja loobus. See-eest tundub, et ta oli hakanud üksi kodus olemise ajal hauduma veel võimsamaid plaane, kuidas aedikust jalga lasta. Nimelt, kuidas aediku servast üle ronida :) Ja ühel hommikul, kui niigi oli kiire mineku ja koosolekule jõudmisega, nägin peale Seffi aedikusse tõstmist, et koerast on sekundiga saanud väike ahvipärdik. No tõesti - ta ronis üle aediku piirde nii osavalt, et vaatasin ja ei uskunud oma silmi. Piire, millest ta üle ronis, on ca 60 cm kõrgune (nii et mul on raskusi sellest üle astumisega - lühike nagu ma olen...), tehtud paari cm läbimõõduga lippidest ja nendele oli tal hea oma jalgu toetada ning käppadega ülemisest servast tuge otsida. Täiesti uskumatu. Tol hommikul mul muud üle ei jäänudki kui minna aedikusse, tuua pesa ja veekauss ning panna Seffi koos nendega sauna eesruumi. Seal oli ta siis niikaua, kuni lõuna paiku koju teda söötma ja vaatama jõudsin.
Nüüdseks on aediku küljed lisaks turvatud ka pleksiklaasiga nii et ta enam põgenda ei saaks. Tema päris aedik alles valmib ja no ma väga loodan, et see lähinädalatel ka valmis saab.
Kui praegu veel Seffi diivani peale ei suuda hüpata, siis see päev, kui ta seda suudab, ei ole enam mägede taga :) Eks siis ole näha, kuidas me neid reegleid suudame kehtestada... või oleme hoopis ise põrandal ja seff diivanis ;)
On näha, et meie Seffi on kohati ikka täitsa beebi oma mõtlemise mõttes:) Nimelt, ta on paaril viimasel päeval avastanud järjekindlalt, et tal on saba. Võta nüüd kinni, kas fakt, et tal on saba ärritab teda või põhimõtteliselt võib see olla, kuid saba liikumine ajab närvi ... :D Igatahes ühel õhtul saime ikka päris pikalt nalja, kui sabaga läks lausa pahandamiseks ja elu eest küljest sikutamiseks (ise samal ajal ka valu peale niutsatades). Kui nüüd mitte naljatoonil rääkida, siis jube kahju oleks, kui ta oma tervate hammastega sabaga 1-0 teeks....
Ja Seffi tervisest - no ma seda väljaheite teemat ei hakka puudutama rohkem, kui et arst määras antibiotsi kuuri pikenduse kahe päeva võrra. Lisaks hämmastas mind arsti arvamine, et Seffi ei tohiks praegu õues viibida - vähemalt lugesin ma arsti näost seda välja, kui ta kuulis, et Seffi oma aedikus õues on :) Loomulikult on ta ju armsake ja võibolla kõrvaltvaatajale tundub nii armsa kutsa õue viimine ja aedikusse panemine lausa inimsuse vastase kuriteona, kuid Seffi on ju loomult õuekoer... lisaks on ta sisuliselt sünnist saadik elanud õues ja oma paksu karvaga on tal seal mõnus olla. Aga jah, arsti juures olles tundsin end pisut rongaemana :)
Õnneks pole veel õues lund ja miinus-kraade. Aga tõe huvides pean ikka mainima, et kui koju jõuame, siis on ta aedikust väljas ja veedab õhtu toas, meie juures kuni magama minekuni :)
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar